Mis on religioonialane pädevus?

Üks siseministeeriumi usuasjade osakonna töötaja rääkis, kuidas ta moslemit kohutavalt solvas: olles ise vasakukäeline, ulatas ta moslemile vasaku käega mingi eseme. Islami seisukohalt on tegu ülima solvanguga, aga me ei oska Eestis selle peale mõelda.

Igas kultuuris on selliseid asju. Üks pool religioonialasest kompetentsusest ongi elementaarne viisakus ja etikett – millest sa pead olema teadlik, kui suhtled teise kultuuri esindajaga. Teine pool on see, kust need käitumisnormid tulevad. Näiteks hinduismis, kus on sama reegel, tuleb see sellest, et tihti süüakse kätega ja söömiseks on ette nähtud parem käsi, järelikult see on puhas. Vasak käsi on ette nähtud üheks teiseks asjaks, mistõttu sellega ei ole viisakas inimestele esemeid ulatada.

Me oleme Eestis harjunud, et tore on oma nunnust koerast rääkida või teda igale poole kaasa võtta, aga kui lähed moslemile külla, siis see ei ole okei, kuna islamis on koer roojane loom. Sellised lihtsad asjad oleks hakatuseks need punktid, mida Eesti inimene peaks teadma. Mitte ainult maailmas reisides, vaid me peame õppima ka väga mitmesuguste inimestega koos elama.

Kas selliseid teadmisi siis tavakoolist ei saa, seal ju ka usundeid käsitletakse?

Käsitletakse, aga pigem välise poole pealt – religioon kui ajaloo üks komponent. Aga kuna Eesti on maailma üks sekulaarseimaid ühiskondi, siis meile tundub siit oma mätta otsast, et religioon on mingi selline probleem, mis ühel hetkel saab otsa; et mõistlikud inimesed suhtuvad elusse teistmoodi. Me ei taju, et 90% maailma rahvastikust võtab üht või teist religiooni väga tõsiselt. Just seetõttu tekivad ka arusaamatused.

Kui Eesti inimene satub äkki hoopis teistsugusesse keskkonda, siis mõningase šokina ilmneb, et seestpoolt vaadatuna me teame ikka häbemata vähe – ja mitte ainult üldhariduskooli lõpetajad, vaid ka ülikooliõppejõud. Sellist vahetut kogemust inimestega, kes arvavadki asjadest väga teisiti ja kelle jaoks religiooni pinnalt lähtuvad ütlused võivad olla hingepõhjani solvavad, on meil väga vähe.
Kas see on teema, millesse ülikooli tasemel peaks sekkuma? Võiks ju väita, et kui keegi läheb võõrasse riiki, ostku vastav raamat.

Kes veel kui mitte Tartu ülikooli usuteaduskond peaks niisuguste asjadega tegelema?

Pealegi ei puuduta see küsimus ainult neid, kes lähevad Eestist välja. Olen ise sellest põlvkonnast, kes Eesti muutuvate seaduste valguses tõenäoliselt kunagi pensionile ei saa, arvestades, et meie tööealiste elanike arvukus väheneb ja pensioniiga tõuseb. Minu sügava veendumuse järgi ei pääse me kuidagi sellest, et meil on vaja juba lähemas tulevikus väljastpoolt tööjõudu juurde tuua ja seda proportsioonides, mis saavad olema täiesti arvestatavad, võrreldes selle piskuga, millest me praegu räägime seoses Euroopa rändekvootidega. Kuigi see praegu on veel teoreetiline probleem, saab sellest lähimatel aastakümnetel väga otseselt meie igapäevaküsimus, kui just ei juhtu imet ja Eesti rahva sündimus ei lenda lakke.

Sisserändajaid saaks ju ka meile sarnastest riikidest ja kultuuridest – moslemite asemel kristlased?

Meil on ju juba praegu probleeme selle kolmandikuga populatsioonist, kes on seotud vene õigeusukirikuga ja kes on väga sügavalt kristlased. Vene identiteedis on õigeusk väga oluline komponent, erinevalt luterlusest Eesti kontekstis.

Eesti ühiskonna sekulaarne kiht suhtub siinsetesse kristlastesse kerge üleolekuga, ka siin oleks palju teha ühiskonna sidususe parandamiseks. Me oleme Eestis sellises mugavas positsioonis, kus meil on võimalik neid küsimusi ignoreerida, aga see lõbu ei kesta kaua.

Milliste vahenditega säärasest üleolekust lahti saaks?

See peab käima sammhaaval. Peab vaatama, kes on eesliinil, erinevate kultuuride kokkupuutepunktides. Äriinimesed kindlasti, aga globaalne äri on juba aastakümneid nii rahvusvaheline, et seal ollakse sunnitud selliste teemadega nagunii toime tulema. Järgmine etapp on avalikud ametid. Kasvõi lihtne situatsioon, kui meil on pagulaspere migratsiooniametis – kuidas selles olukorras viisakalt hakkama saada, mitte solvata ega tekitada usaldamatust.

Asjad hakkavad väga kiiresti muutuma siis, kui eestikeelsete ja araabiakeelsete vanemate lapsed saavad liivakastis kokku ja neil on vaja mängida. Lapsed õpivad selle väga ruttu ära. Kui erineva taustaga lapsed käivad ühes klassis, hakkab kogu õhustik muutuma. Kindlasti saaks pakkuda täiendkoolitusi ka õpetajatele, ka see aitaks ühiskonnas pingeid maha võtta.

Aga alati ei tähenda teistsuguse tundmaõppimine tolerantsuse suurenemist. On palju asju, millega ei saagi leppida. Mis puudutab näiteks vägivaldset religioossust ja terrorismi, siis minu kui teoloogi jaoks ei ole siin midagi mõelda – tegu on nähtustega, mida on vaja kas psühhiaatriliselt ravida või takistada ühiskondlikku korda tagavate meetmetega. Seal ei ole tolerantsust vaja. Aga öelda, et kõik moslemid on potentsiaalsed terroristid – see on täpselt sama jabur!

Ometi on selline stereotüüp väga levinud.

Tulles taas siinsete kristlaste juurde ja mõeldes, mida tähistab eesti keeles sõna “usklik”, siis sellel on kergelt naeruväärne ja negatiivne maik – et ju ta on natuke kergemeelne, usub vanu muinasjutte ja küllap ei saa ka majanduslikult hästi hakkama, sest mis ta muidu sinna kirikusse otsib...

Et seda stereotüüpi ümber lükata, on vaja ainult vaadata viimase rahvaloenduse andmeid, kust tuleb välja, et usklike seas on kõrgharidusega inimesi märgatavalt rohkem kui rahvastikus keskmiselt ja madala haridustasemega ning mitte hakkama saavaid inimesi on hämmastavalt palju vähem kui populatsioonis keskmiselt.

Meie ühiskonnas on veel vähemalt kaks suurt gruppi, ateistid ja esoteerikud, kas nendega läbikäimine nõuab ka erilisi oskusi?

Nii ja naa. Uue vaimsuse (new age) puhul on ühtpidi on tegemist selgelt religioossete joontega inimgrupiga, aga kuna neil ei ole institutsionaliseeritud religioonile omaseid reguleeritud käitumismustreid, siis neid on raskem samasuguseks ühiskondlikuks segmendiks liigitada kui moslemeid või budiste. Sel ei ole ka nii otsest mõju ühiskondlikele suhetele.

Ateism on omaette teema. Kolleeg Atko Remmel on Eesti ateistide uskumusi uurinud ja saanud väga põnevaid tulemusi, see seltskond ei ole ka kaugeltki ühtne. Võiks arvata, et ateist on see, kes mitte midagi ei usu, tegelikult on ateistid täiesti normaalsed inimesed, kes usuvad igasuguseid asju nagu me kõik. Kui tegemist on võitleva ateistiga nagu Richard Dawkins, siis võib muidugi tekkida vihane maailmavaateline konflikt, aga enamasti ei ole asjad nii reljeefsed. Sageli võtab inimene ateisti sildi omaks lihtsalt sellepärast, et on niimoodi harjunud, ta ei tule selle pealegi, et peaks oma uskumuste juures end kuidagi teisiti nimetama.

Saab üldse kõiki suuri religioone omavahel lepitada? Kas on võimalik, et rahvusvahelise firma juhatuses istuvad kõrvuti kristlane, katoliiklane, moslem, hindu ja juut?

On ikka. Küsimus ei ole niivõrd religioonis, vaid inimestes. Kui võtame kolm monoteistlikku religiooni – kristlus, islam, juutlus –, siis kõigil neil on nii fundamentalistlikud kui liberaalsed suunad. Kristlased ütlevad, et ei ole olemas ühte kristlust, vaid palju kristlusi. Samamoodi on mitu erinevat islamit. Suurfirma juhatuses võivad sõbralikult kõrvuti istuda liberaalne juut, liberaalne kristlane ja liberaalne moslem. Ma ei ole küll spetsialist, aga naftatööstuses vast teisiti polekski võimalik.

Postmodernistlikus maailmas tunnevad paljud inimesed kõlbluse ja moraali vaakumit. Kõik on justkui lubatud ja mingeid kõrgemaid sihte, mille poole püüelda, ei olegi. Kõik taandub sellele, kuidas võimalikult nauditavalt elada. See on paljudele vastuvõetamatu ja küsimus ei ole selles, kas ta on kristlane või moslem või midagi muud. Globaliseerumine ongi paljudele väga hirmutav ja see tekitab mitteliberaalseid vorme kõikide religioonide juures. Ma ei näe, et sellised konfliktid lähiaastatel kuhugi kaoks, pigem võiks prognoosida, et mida enam lääs liberaalseid väärtusi kaitseb, seda enam see ka vastuseisu leiab. See, mis maailmas praegu toimub, ei sisenda just liigset turvatunnet.

Ons üldse lootust rahumeelsele lahendusele või ongi sõda silmapiiril?

Garantiisid ei ole, aga minu lootus põhineb pragmatismil. Ma arvan, et globaalne küla on pöördumatu nähtus. Täna oleme kõik võrgus mõne hiirekliki kaugusel ja sellest ei taha keegi suurt sammu tagasi astuda. Kui nähakse, et üksteise vastu punnimine ei vii kuhugi, siis see võiks olla motivatsioon, et inimesed ühe laua taha tuua.

Kui vaadata maailmas laiemalt, siis näiteks islami ja kristliku teoloogia dialoogid kõrgel tasemel käivad kogu aeg, aga see on asi, millest Eestis kuuleb harva, sest ainult konflikt müüb.

Kui üldse mingeid garantiisid on, siis tehnoloogia areng. Globaliseerumist kui nähtust ei ole võimalik purki tagasi toppida ja ühel hetkel ei jää midagi muud üle kui tuleb kokku leppida. Millised siis mängureeglid saavad olema, on omaette küsimus.

Kuidas religioonide kompetentsikeskusel seni läinud on?

Oleme alles algusjärgus, pilootkoolituste tagasiside on olnud hea. Jaanuaris algab üks täienduskoolitusprogramm, läbirääkimised koolitusteks on käimas ka mitmete organisatsioonidega.

Abi küsida võib igaüks, kes tunneb et nende teemade koha pealt hing pigistab. Religioonide kompetentsikeskus koondab kogu know-how, mis Eestis selles vallas on, alates Aasia religioonidest kuni islami, judaismi ja kristluseni. Lahendused ja koolitused on rätsepatöö, me ei kipu minema maailma loomisest peale kõikidest religioonidest ülevaadet andma.

Kas korduma hakkavatest küsimustest on plaanis ka käsiraamat või muu õppematerjal kokku panna?

Oleks väga vaimustav, kui nii suur huvi tekiks ja kindlasti siis selle nõudluse rahuldame.