Kui kreeka tsivilisatsiooni alguseks peetakse II aastatuhandet eKr tekkinud Mükeene kultuuri – teadaolevalt olid selle kultuuri kandjad esimesed, kes rääkisid kreeka keelt –, hävis viimane 12. Sajandil eKr.

Hävingu põhjused on teadmata, ent ajaliselt langeb Mükeene kultuuri hääbumine kokku suurt osa Lähis-Ida ja Vahemere piirkonda tabanud vapustustega, mis said alguse „mererahvaste“ nime all tuntud hõimude sissetungiga tollesse piirkonda.

See hävitas paljud senised võimukeskused Vahemere piirkonna idaosas ja põhjustas ka üldise kultuurilanguse, mis tabas ka kreeklasi. Viimased minetasid sel perioodil kirjaoskuse, langedes nõnda tagasi seisundisse, mis on võrreldav kreeka tsivilisatsiooni tekkimise eelse olukorraga.

Kreeklaste uus kultuuriline tõus paigutatakse arhailisse ajajärku, perioodi, mis algas 8. sajandil ja kestis kuni 6. sajandini eKr. See periood oli Kreeka ajaloos murranguline. Just siis tekkisid meile hilisemast ajaloost tuntud linnriigid (polised), kreeklased võtsid kasutusele tähestikkirja ja muutusid seeläbi taas tsiviliseeritud rahvaks ning asusid rajama kolooniaid kogu Vahemere piirkonda. Sel perioodil sündisid ka kreeka kirjandus ja filosoofia.

Kreeklased ei olnud isoleeritud teistest Vahemere piirkonna ja selle lähiümbruse rahvastest. Kuigi varasel rauaajal ehk tumedal ajajärgul (11.-9. sajandil eKr) olid kreeklaste kontaktid idamaadega peaaegu katkenud, taastusid need 9. sajandil eKr ja nendel kontaktidel oli suur mõju kreeka tsivilisatsiooni arengule.

Kuna rahvastel, kellega kreeklased sel perioodil suhtlema asusid, näiteks Mesopotaamia rahvastel, egiptlastel ja foiniiklastel, oli kreeklastest palju vanem ja arenenum kultuur, sattusid kreeklased oma naabrite kultuurilise mõju alla.

Nad laenasid foiniiklastelt tähestikkirja, egiptlastelt eeskujud skulptuuride valmistamiseks ja Mesopotaamia rahvastelt ettekujutused maailma tekkimisest ning selle ehitusest.

Arhailise ajajärgu kreeklaste surma- ja sealpoolsuse-uskumustes võib leida aga mõjusid nii muistsest Egiptusest kui ka Pärsiast.
Loomulikult muutsid kreeklased kõike ülevõetut, ent paljude kreeklaste kultuurisaavutuste seos vanade ida kõrgkultuuridega on sel perioodil vaieldamatu. Kuna kõige intensiivsemad kultuurikontaktid idamaadega toimusid 8. ja 7. sajandil eKr, nimetatakse seda ajajärku kreeka kultuuriloos orientaalseks perioodiks.

Ka kristlus ei tekkinud meie ajaarvamise alguses tühjale kohale, vaid kasvas välja iisraeli usundist. Viimane ei olnud aga isoleeritud ümberkaudsetest kõrgkultuuridest ja sai mõjutusi Mesopotaamiast, Kaananist ja Pärsiast, st samadest kultuuridest, mis on mõjutanud ka antiikkultuuri.

Mis sellest järeldub? See, et Euroopa kultuuri sügavamad juured peituvad Vanades Lähis-Ida kõrgkultuurides.

Kui me tahame põhjalikumalt tunda oma kultuuri juuri, on meil vaja minna ajas kreeklastest kaugemale ja õppida tunda Muistsete Lähis-Ida rahvaste ajalugu, kultuure ja usundeid. Šveitsi teadlane Walter Burkert (1931-2015) on uurinud orientaalset perioodi kreeka kultuuriloos ning tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamat „Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus) on heaks teejuhiks varaste ida ja lääne kultuurikontaktide ning seeläbi ka meie tsivilisatsiooni juurte juurde.