Tallinna Pühavaimu kirikut, mille ees ma olen, võib pidada eesti kirjanduse sünnikohaks, sest just selles kirikus jutlustas aastatel 1600 kuni 1607 diakon, eesti päritolu Georg Müller, pastorist krooniku Balthasar Russowi järglane. Mülleri 39 jutluse käsikirjad avastati 1884. aastal ja sealt peale kuuluvad nad eesti kirjanduslikku pärandisse.

Mis teeb jutlusest kirjapanduna kirjanduse? Selleks on kõigepealt jutluse läkituslik iseloom. Iga kirjaniku teos on ju ka omamoodi läkitus. Jutluse puhul on tegemist erilise läkitusega, mida tähistab kreekakeelne sõna kerygma, ning millega kaasneb jutlustaja tõusmine kantslisse. Nii rõhutatakse jutlustaja asendit jumalasõna kuulutaja ja vahendajana kogudusele.

Teine tunnus, mis lähendab jutlust kirjandusele on see, et jutluse sõnumit võimendatakse kujundite ja allegooriatega. Georg Mülleri jutlused paistavadki silma värvika ning jõulise sõnakasutusega. Paljud meist on lugenud ehk meie kaasaegse, Toomas Pauli jutlusi. Need köidavad meid oma mõttejõu ja poeetilisusega.

Kirjandusele lähendab jutlusi seegi, et nad vahendavad lugusid ja me võtame neid lugusid vastu, küsimata tõeväärtuse järele. Kirjanduslik tõdegi erineb elutõest.

Kui kirjandus jaguneb liikideks ja žanrideks, siis jutlusekirjandust võiks liigitada kui ''hingehoolekandekirjanduseks''. Jutluste autoriteks on küll pastorid, mis tõlkes tähendabki ''karjast'', aga selle kirjanduse peategelaseks on kõrgeim vaim ja kõik see, mis ja kuidas ta puudutab inimese hinge.

Rahvusbibliograafia andmeil on Eestis XX sajandil trükitud üle 200 nimetuse jutlusekogusid. See on eesti kirjandusloo seni varjus püsinud sakraalne perifeeria.