Inimese aju ja tajusüsteem on üles ehitatud väga leidlikult – rohkem töötlusressursse ja energiat paigutatakse sellesse, mis on uus, ennustamatu ja ebatavaline ning vähem sellesse, mis on tavaline ja korduv. See on väga ratsionaalne, sest just ootamatute sündmustega toimetulekust võib sõltuda ei rohkem ega vähem kui ellujäämine.

Seesugune tööpõhimõte iseloomustab aju tööd mitme tajukvaliteedi lõikes, vähemasti kuulmises, nägemises ja puutetundlikkuses. On oluline, et see pidev jälgimine on automaatne ehk see mis on uus ja ootamatu saab lisatöötluse osaliseks ka siis, kui vastuvõetavat informatsiooni teadlikult ei jälgita.   
 
Me saame automaatset erilise sisendi töötlust mõõta erinevate katsete eksperimentaalsete protseduuride abil. Tavaliselt esitatakse selleks palju kordi sagedasi stiimuleid ja nende seas mõnikord harva ja ootamatult uudseid, sagedasest erinevaid stiimuleid. Vastused registreeritakse aju bioelektriliste signaalidena näiteks entsefalograafi abil. Kuna need signaalid on võrreldes kogu kaasneva töötlusega üsna väikesed, tuleb  signaale korrata ja keskmistada.

Kui seda on korrektselt tehtud, on võimalik jälgida, mida ja kui kiiresti ja missuguste ajupiirkondade tööle toetudes aju sissetulevas stimulatsioonis eristab.

See eristusvõime on aga juba praegu teoreetiliselt, aga loodetavasti kunagi tulevikus ka praktiliselt markeriks selle kohta, kuidas inimese tajusüsteem erinevates kliinilistes või normaalsetes seisundites informatsiooni töötleb. Põhimõtteliselt on tegemist ühe väga hea tööriistaga inimese tajusüsteemi ja funktsionaalse seisundi hindamiseks.