Öeldakse, et jalgrattasõit on lihtne ja kes on selle omandanud, see ei unusta seda elu lõpuni. Rattasõit ongi lihtne kuni hetkeni, kui me soovime sõita väga kiiresti või mõõdukal kiirusel võimalikult kaua. Sellega kaasnevad kõrgendatud nõuded meie kehale, millega kohanemiseks treenivad tippratturid sadu tunde ning läbivad tuhandeid kilomeetreid aastas.

Kuid kas rattal kiireks ja vastupidavaks saamiseks piisab ainult rattasõidu treenimisest? Kes on pidanud pikemat aega rattaga sõitma, see teab, et sellega võib kaasneda väsimus ja valu seljas, kätes jalgades ja mujalgi. Erinevalt enamikust liikumisviisidest on jalgratturi liikumisulatus oluliselt piiratud, kuna sõitja on rattaga pidevalt kontaktis viie tugipunktiga kaudu: juhtraud, pedaalid ja sadul. Nende kontaktpunktide omavaheline paiknemine määrab ära meie kehaasendi rattal ja sellest tulenevalt koormuse meie keha erinevatele piirkondadele ja tööd tegevatele lihasrühmadele.

Näiteks sadula kõrgus määrab ära meie jalalihaste jõupotentsiaali rakendumise läbi pedaalide jalgratta liikumisse. Kui sadul on väga kõrge, siis kaasneb sellega liigne surve istmikule ning ülemäärane pinge reie tagakülje- ja seljalihastesse. Liialt madal sadula asend tingib ülekoormust reie eeskülje lihastes ja tihti ka valulikkust põlvedes. Sadula liigutamine ette või juhtraua liigne langetamine nihutavad kere raskust kätele ning sellega kaasneb sageli käte väsimine ning pinged kaela- ja õlavöötmes.

Nagu iga koostöö puhul, ei piisa ka rattasõidus ainult ratta sõitja järgi seadistamisest – ka jalgrattur peab tegema pingutusi asendiga kohanemiseks. Kuid see ei tähenda ainult sõitmist jalgrattal - pelgalt rattasõidu treeningutega piirdumine võib keha kohanemisreservi hoopis vähendada, seda just rattasõidus kasutuses olevate lihasrühmade tugevnemise ning toetavate, asendit hoidvate lihaste lühenemise ja nõrgenemise tõttu.

Meie uuringud Eesti tippratturitega on näidanud, et peale võistlushooaja lõppu on ratturite tugilihaskonna seisund funktsionaalselt üsna madal ning kere ja vaagnavöötme suunatud treeningute abil on mõne kuuga võimalik tõsta maksimaalset spurdivõimekust ning liigutuslikku mehhaanilist efektiivsust kuni kümme protsenti.

Seega kiiremaks ratturiks saamiseks ei piisa ainult kalli jalgratta ostmisest ja sellel pikki tunde veetmisest. Vaja on see ka endale sobivaks sättida ning 2–3 korda nädalas 15–20 minutit tegeleda tugilihaseid tugevdavate harjutustega. See tagab lisaks kiiremale sõidule ka mugavama ja vaevustevabama liikumise.