1968. aastal avaldas Gerret Hardin ajakirjas Science artikli “The Tragedy of the Commons” - ühisvaratragöödia. Selles artiklis käsitletakse konfliktsituatsiooni, mis kujuneb isikute vahel, kes kasutavad ühist piiratud loodusvara vaid isklikke huve silmas pidades. Loodusvara kasutaja saab endale tulu, kuid kulud jäävad kanda ühiskonnale.

Gerret Hardin kirjutas artikli ajendatuna üha suuremaks paisuvast rahvaarvust ning taastumatute loodusressursside kasutamisest. Võrreldes Hardini artikli kirjutamise ajaga on rahvaarv maakeral pea kolmekordistunud ning on mõistetud, et inimkonna heaolu ei ohusta mitte niivõrd taastumatute loodusvarade otsa lõppemine, kuivõrd loodusvarade nagu kliima, puhas vesi, bioloogiline mitmekesisus, olukord.

Näiteks atmosfäär on kõigi Maal elavate ühine vara, mida ei saa enda omaks kuulutada ükski isik, firma ega riik. Fossiilsete kütuste kasutamisega on mitmed maad ja rahvad oluliselt parandanud oma elujärge. Kuid nafta, söe või meie oma põlevkivi kasutamine kütusena on muutunud atmosfääri koostis määral, mis on esile kutsunud kliima muutuse, mille tõttu kannatavad kõik Maa elanikud.

Ühisvarana saame käsitleda ka meie metsi. Kuigi metsas kasvavad puud kuuluvad maaomanikule, kellel on võimalus puitu müües teenida tulu. Ebaõigete metsamajanduslike võtete korral, näiteks metsade liigse kuivendamise ja raiumisega või monokultuursete metsamassiivide rajamisega halvendame veekogude seisukorda ja vähendame looduse mitmekesisust. Nende probleemide lahendamise kulud jäävad aga kogu ühiskonna kanda.

Selliselt edasi arutledes jõuaksime peagi tõdemuseni, et kõik loodusvarad on mingil kujul seotud ühisvaraga. Ühiskondadel, mis soovivad tegutseda säilenõtkelt, ei jää midagi üle kui ühisvara kasutamist reguleerida kuna ühisvara kontrollimatu kasutamine viib paratamatult tragöödiani.
Keskkonnaprobleemidele ei ole tehnilisi lahendusi, see nõuab põhimõttelist muutust meie moraalis ja hariduses.