Mõned väidavad juba, et oleme sisenenud uude ajajärku, kus praegused ühiskondlike süsteemide tööriistad on puudulikud, et võidelda süveneva ühiskondliku kihistumise ja sellest tulenevate sotsiaalsete probleemide, näiteks vaesusega. Kuna valitsuste meetmed ühiskondlike probleemide lahendamisel on olnud ebatõhusad, siis on aktiivselt otsitud alternatiivseid võimalusi nende kitsaskohtade kõrvaldamiseks.

Juba eelmisel sajandi keskpaigas pakuti välja uudset varianti, mille abil vähendada töötust, vaesust ja ergutada majanduskasvu ning -arengut. See on baassissetulek ehk kodanikupalk (ingl basic income), mis on vähim rahaline toetus inimese toimetulekuks ja mida makstakse talle mööndusteta.

Kodanikupalk erineb hetkel Euroopas kehtivatest ühiskondlikest tagatistest kolmel peamisel moel: kodanikupalka makstakse isikupõhiselt ja mitte leibkonna järgi; kodanikupalka makstakse sõltumata teistest sissetulekuallikatest; kodanikupalka makstakse ka siis, kui inimene ei käi tööl ega soovi tulevikus tööd teha.

Seega on kodanikupalk rahaline toetus, mida makstakse sõltumata inimese elatustasemest ja tööturu staatusest.

Kodanikupalgas on nähtud revolutsioonilist vahendit tööturu probleemidega võitlemiseks, seda eelkõige mittetegusate, heitunud ja töötute majandusliku olukorra parandamiseks.

Kuigi kõigil arenenud riikidel on välja töötatud mahukad sotsiaaltoetuste programmid, mis peaksid vähendama töötuse isiklikke, perekondlikke ja kogukondlikke kulusid, siis ei suuda tulude ümberjagamine täielikult korvata kõiki materiaalseid, sotsiaalseid ja psühholoogilisi kulusid, mis kaasnevad ootamatu töökoha kaotusega. Lisaks sellele on agregaattasemel püsivalt kõrge töötus seotud ka märkimisväärse ühiskondliku ebatõhususega.

Paraku on täielik tööhõive utoopiline ja ebatõenäoline eesmärk, sest seda pole võimalik kulutõhusalt saavutada. Töötuse tase on seotud raha ostujõu vähenemise tasemega riigis ja madal tööpuudus tooks kaasa nõudluse kasvu, mis omakorda põhjustaks inflatsiooni kasvu. Kõrgel inflatsioonil on aga ühiskondlikult kõrge hind ja selle mõjul kannataksid teised agregaatnäitajad, mis ei ole riigi tasakaaluka arengu seisukohalt vastuvõetav.

Kuna tööpuuduse ja sellest mõjutatud majanduslike näitajate tasemetes esineb teatav kompromiss (ingl trade-off), siis võib eeldada, et igal ajahetkel on mingi kindel osa inimestest töötud ja seega puutuvad nad kokku elatustaseme languse probleemidega. Lisaks sellele on praktikas täheldatud ka riikide võimetust tõhusalt töötust ja vaesust vähendada ning sellest lähtuv tööturu probleemide teravus on viimastel aastakümnetel muutnud kodanikupalga idee eriti atraktiivseks.

Kodanikupalga ideed edendavad teadlaste ringkonnad on esitanud arvukalt positiivseid põhjendusi, miks kodanikupalk võiks tänapäevases majandusruumis olla ülim vahend parima ühiskonna arengu kindlustamiseks. Üks tugevamaid põhjendusi on õigluse arendamine. Kodanikupalga maksmisel on kõigile inimestel antud n-ö sama lähtepunkt, olenemata näiteks inimese perekondlikust taustast, asukohast, rassist, soost ja vaimsest võimekusest. Diskrimineerivatel alustel toimuv valik ei takistaks igal inimesel elada elamisväärset elu.

Iseenesest oleks kodanikupalgal üllas ülesanne: maksta inimesele raha lihtsalt elus olemise eest. Teisest küljest ei kaotaks kodanikupalk kõiki hetkel olevaid õigluse probleeme, näiteks diskrimineerimist tööle värbamisel ja kogukondades, kuid kindlasti aitaks leevendada vaesema ja diskrimineeritavama ühiskonnakihi majanduslikku olukorda. See omakorda võiks vähendada kuritegevust, mis toimub eelkõige majanduslikel alustel, näiteks varguste ja röövide näol.

Lisaks õigluse edendamisele aitab kodanikupalk tagada võrdsust ja vabadust. Vabadus on kodanikupalga nurgakivi ja see väljendub väga mitmel eri moel.

Esiteks on inimesel vabadus teha elus valikuid, mis ei ole pealesunnitud ja mis lähtuvad inimese tegelikest soovidest, näiteks saab ta valida elamiskoha, hariduskäigu, töökoha, hobid ja abikaasa. Kodanikupalga maksmisel ei pea inimene elama linnas, vaid saab hakkama ka maal; ta saab valida õppimiseks just sellise eriala, mis talle kõige rohkem meeldib ja mis ei ole valitud karjääriväljavaadete tõttu, ning ta ei ole sunnitud teise inimesega suhtesse, mis põhineb vaid majanduslikul kasul (nn sponsorlus). Kodanikupalk annab inimesele täieliku iseseisvuse oma valikutes, ta ei pea sõltuma oma ülemusest, abikaasast ja ametnikest.

Teiseks on inimesel vabadus otsustada, kas ja kui palju ta töötab. Vähem töötades on inimesel võimalus kulutada oma vabanenud aega tegevustele, mis toovad talle enim õnne või parandavad ta elujärge: veeta rohkem aega oma pere seltsis, tegeleda meelepäraste hobidega ja võtta elus kõrgemaid riske, näiteks alustada ettevõtlusega. Vabadus teha, mida inimene soovib, ja sõltumatus tööst on väga olulised stressist tingitud koormust vähendavad allikad nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil.

Suurem õiglus, võrdsus ja vabadus on vaid mõned positiivsed kodanikupalga tagajärjed. On täheldatud ka teisi häid mõjusid.

Näiteks kodanikupalga laiaulatuslik katse, mis leidis aset 1974.–1979. aastal Kanadas Dauphini linnas, tegi kindlaks, et kodanikupalga maksmisel inimeste töötundide arv väga järsult ei vähenenud.

Enim vähenes töötundide arv vallaliste naiste ja õppivate noorte seas. Emad töötasid vähem ja kulutasid rohkem aega oma vastsündinud lastele, samuti paranesid kodanikupalka saavate noorte õppetulemused ning vähenes koolist ja kõrgkoolist väljakukkumise tõenäosus. Täheldati ka täiskasvanute haridustee jätkamise tihenemist.

Kodanikupalga katse üllatav pool peitus aga tervishoiu kulude vähenemises. Selgus, et katse vältel kahanes haiglate külastamine 8,5%, mis oli tingitud auto- ja tööõnnetuste arvu ning koduse vägivalla juhtumite vähenemisest. Lisaks vähenes ka vaimuhaigustega seotud nõustamiste arv psühholoogide ja psühhiaatrite juures. Samas on selle katse kohta keeruline teha põhjapanevaid järeldusi, sest kodanikupalk oli vaid ajutine ja seetõttu pole võimalik näha pikaajalisi mõjusid.

Kodanikupalga täielik rakendumine nõuab pikemat ajavahemikku ja tagatist, et selle maksmine on tõepoolest kindlustatud eluks ajaks, seega on vaja ületada arvukaid info- ja motivatsiooniprobleeme. Tagatise olemasolul hakkavad muutused ühiskonnas toimuma pikema aja vältel, mil inimesed kohanevad uute tingimuste ja võimalustega ning ületavad esialgseid hirme, et hingelähedasi muutusi ellu viia.

Tänaseks päevaks pole kodanikupalga idee raugenud ja 2015. aastal teatasid kodanikupalga katse korraldamise soovist üks linn ja üks riik. Need on Hollandis asuv Utrecht ja Eesti põhjanaaber Soome.

Niinimetatud Utrechti katse algab 2016. aasta jaanuaris ja erineb Dauphini omast üsna olulisel määral. Esiteks on valitud väga kitsas ring inimesi, kellele kodanikupalka makstakse, ja need inimesed saavad juba praegu sotsiaaltoetusi, mis tähendab, et praegused sotsiaaltoetused asendatakse kodanikupalgaga. Kodanikupalga suurus kuus varieeruks 900 ja 1300 euro vahel olenevalt perekonnaseisust.

Utrechti katsega tahetakse ümber lükata levinud väidet, et kodanikupalga maksmisel kaob inimestel igasugune soov tööd teha. Kui neid inimesi on piisavalt palju, siis võib selle tulemusena tööturg kokku kukkuda. Katse on väga lühiajaline, kestab vaid ühe aasta, seetõttu oleks keeruline ka selle katse puhul mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, kuid maailm on põnevil.

Samas ootab maailm veelgi rohkem Soome kodanikupalga katse tulemusi, sest Soome kavatseb seda korraldada palju ulatuslikumal tasemel. Esialgsetel hinnangutel saaks 8000 soomlast vaesematest ühiskonnakihtidest kodanikupalka vahemikus 400–800 eurot. Soome poliitika kujundajate sõnul ei ole kodanikupalga eesmärk mitte vaesust vähendada, vaid sotsiaaltoetusi ümbritsevat bürokraatiat lihtsustada.

Samas on 1990. aastatel Soomes tehtud kodanikupalga tasuvuse uuringud kindlalt näidanud, et kodanikupalk oleks Soome rahandus- ja sotsiaalstruktuuridele liiga suur koormus ja et seda tõhusalt ellu viia on liiga kulukas. Lisaks on selle katse teostamisel suur takistus Soome põhiseaduslik kord, mis sätestab, et iga soome kodanik peaks olema võrdne ja kodanikupalga maksmine väljavalitud isikutele viiks teised inimesed ebavõrdsesse olukorda. Kuid optimism katse edukuse suhtes püsib kõrge.

Kodanikupalga kõrged kulud on olnud pikka aega tõsine takistus, et seda edukalt sisse viia. Samas takistab idee massilist täideviimist veel lisaks kaks olulist asjaolu: see on tehniliselt raskesti teostatav ja mõnel juhul ideoloogiliselt vastuvõetamatu. Kodanikupalga kõrged kulud eeldavad suurt kulude kokkuhoidu teistes valdkondades ja/või lisatulude laekumist. Lisatulude saamise lihtsaim ja enim propageeritud moodus oleks tõsta makse, kuid varasemad uurimused on näidanud, et maksude tõus oleks kulude katmise eesmärgil liigagi äärmuslik.

Näiteks toob USA kodanikupalga rakendamise analüüs välja, et 10 000 dollari suurune kodanikupalk kõigile kodanikele tooks kaasa maksude ligi 50%-lise tõusu. Lisaks sellele ümbritsevad kodanikupalga ideed mitmesugused poliitilised vastuolud, näiteks kuidas tagada kõigi kodanike võrdsus kulutõhusalt; kui palju kodanikupalka maksta, et sel oleks positiivne mõju ja kuidas bürokraatlikke süsteeme ümber korraldada. Tehniliste varjundite rohkuse kõrval võib vastuolusid esineda ka riigi ideoloogiast lähtuvalt, näiteks ei pruugi kodanikupalk leida olulist poolehoidu liberaalsete vaadetega riikides.

Tänapäeva tööturu ja ühiskondlike probleemide valguses on kodanikupalk kindlasti arvestatav alternatiiv arvukatele sotsiaaltoetuste programmidele ja seda ümbritsevatele bürokraatlikele süsteemidele.

Kodanikupalk võib leevendada vaesust, anda inimestele suuremat valikuvabadust ja tagada õiglust ning võrdsust ja seeläbi suurendada inimeste üldist rahulolu eluga. Selle tulemusena väheneb stress ja sellega seotud vaevused ühiskonnas. Nagu näitas Dauphini katse, võib kodanikupalk märkimisväärselt vähendada ka riigi tervishoiu kulutusi.

Paraku on kodanikupalga sisseviimine seotud oluliste raskustega, näiteks on seda väga kulukas ja poliitiliselt keeruline ellu viia. Peale selle pole teostatud kaugeleulatuvaid kodanikupalga katsetusi ja seetõttu puuduvad selle pikaajalised mõjude hinnangud ühiskondlikele struktuuridele. Kuid selge on see, et kodanikupalga idee on vägagi elujõuline ning vajaks avalikkuse suuremat tähelepanu, et leida tõhusamaid poliitilisi ja majanduslikke mooduseid idee elluviimiseks.

"Tudengid eriala tulevikust" on sari, kus Tartu ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis palus üliõpilastel vaadata oma eriala tulevikku ja panna kirja see, mida nad seal kardavad või loodavad näha.