Pärast keskkooli lõpetamist oli Kõrgesaarel vaja kiiremas korras ülikooli nimekirja saada, sest vene sõjavägi ei pakkunud vähimatki huvi. Asjaolude kokkulangemisel asus ta õppima defektoloogia erialal, mida tänapäevaselt kutsutakse eripedagoogiaks.

Kõrgesaar nimetab oma tollast otsust juhuslikuks. 18-aastase noormehena oli ta mõistagi segaduses. Ei ole ju palju neid, kes sellises vanuses unistaksid saada eripedagoogiks. Eriti veel, kui terve senise elu ollakse muusikaga tegelenud.

Ometi ei leidnud Jaan Kõrgesaar endas piisavalt enesekindlust, et alustada õpinguid muusikakoolis. “Kas sa oled piisavalt andekas, piisavalt töökas, et tippu jõuda? Ning kui tippu ei jõua, kas siis maksab seda teed minna või oleks targem jääda amatööriks,” mõtiskles Kõrgesaar võimalikule muusikukarjäärile tagasi vaadates.

“Üks teooria ütleb, et kunsti harrastada amatöörina on üks õnne retsepte,” leiab Kõrgesaar.

Akadeemiline eluviis oli noorele Kõrgesaarele mingis mõttes isegi ahvatlev. Eeskujudeks olid dotsendist vanaisa ning professorist vanaonu. Ka tema isast võinuks saada teadlane, kui vaid ühel kevadel Rakvere kooli postkasti lastud aspirantuuriavaldus suvise koolivaheaja järel seal samas poleks olnud.

Vanaisa roll Jaan Kõrgesaare karjääris ei peitu pelgalt eeskujuks olemises. Mujalt tulnuna oli tal võimalik pärast ülikooli Tartusse jääda vaid tänu võimalusele majutuda vanaisa korteris, ülikoolist oleks saanud ta ühiselamutoa.

Oma karjääris toob ta välja kolm murdekohta. “Esimene oli see, kui sain ülikoolis individuaalplaani, mis avas tee akadeemilisele karjäärile. Teine oli kui läksin Moskvasse kraadi tegema ning kolmas oli erakordne võimalus minna Ameerikasse ja näha seda, mida olin vaid kirjavahetuse teel lugenud.”

Kõigi kolme ühiseks nimetajaks võib pidada märksõna “otsustus”, sest valikute tegemist eeldasid need kõik.

Mõni valik oli kergem, mõni raskem. Kui Jaan Kõrgesaar 1978. aastal Moskvasse aspirantuuri astus, teadis ta, et kui ülikoolis keegi üldse olla, tuleb kätte saada kraad. Seda aga polnud ta suuteline töö, perekonna ja muude huvide kõrvalt tegema.

“Tundsin, et ainult sellise piitsa all, mis on kodust lahkudes kuskil kaugel, olen suuteline selle ära tegema,” rääkis Kõrgesaar. See tähendas, et loobuda tuli bändiharrastusest ning alustada uut elu.

Seda kõike aitas leevendada asjaolu, et Kõrgesaar sai Moskvas endale juhendajaks just sellise inimese, keda kõige rohkem soovis - Vladimir Lubovski.

“Ta vaatas nii läände kui itta. Ta valdas võõrkeeli ja suhtles läänemaailmaga. Ta oli väljas eneseküllasest supist, mis kippus Venemaal olema. Venemaal on koolkonnad niivõrd suured, et kogu aur läheb enese tõestamiseks. Ja selle suhtes, mis oli väljaspool Nõukogude Liitu, polnudki vaja end defineerida, aga tema sellega tegeles,” kirjeldas Kõrgesaar oma juhendajat.

Märkimisväärne hetk on Kõrgesaare karjääris aastal 1987, kui tal õnnestus pääsed üheksaks kuuks USA-sse Oregoni ülikooli järeldoktorantuuri. Formaalselt oli tollel ajal Nõukogude Liidus kõigil alla 35-aastastel võimalus järeldoktorantuuriks kusagil välismaal.

Tahtmist täis ning noor Jaan Kõrgesaar võeti ülikoolis jutule. “Küsiti kuhu ma tahan. Ma ütlesin, et Ameerika Ühendriikidesse,” meenutab Kõrgesaar.

Afganistani sõja tõttu ei võtnud ameeriklased ja jaapanlased tööstusspioone jutule. Aga enamus füüsika ja matemaatika järeldoktoreid olid saadetud just selle eesmärgiga. Ja siis juhtuski nii, et Tartust läks USAsse peale Kõrgesaare veel üks üks jurist. “Selliseid pole enne saadetud ja varsti sai see skeem otsa.”

Kõrgesaar tunnistab, et hirm tal oli nahas. Seda nii enda kui ameeriklaste salaluure pärast. Sellest vabanemine võttis oma aja ehk umbes kaks kuud, kuni hing sai lõpuks vabaks.

Seejärel tegeles Kõrgesaar juba poliitilise enesetäiendamisega, lugedes kõike seda, mis poolteist aastat hiljem hakkas Eestis ilmuma.

Teadus tagasivaates on artiklisari, milles Tartu ülikooli emeriitprofessorid ja -dotsendid räägivad oma erialavaldkonna arengust ja isiklikust karjäärist. Artiklid on valminud Tartu ülikooli ajakirjandusmagistrantide algatusel.