Tallinn, õigemini Kadriorg, oli 19. sajandi teisel veerandil vene aadlike seas väga populaarne kuurort, kus käidi puhkamas ja ka tervist parandamas. Tänu keskaegsele vanalinnale ja Eesti suurimale „suvilale“ – tsaaripere suveresidentsile Kadrioru lossile – ei vajanud ta täiendavaid magneteid. Mitmed teised Eesti kuurortid vajasid aga lisaks teisi tõmbenumbreid, näiteks Haapsalu jaoks olid selleks Romanovite dünastia, Sillamäe jaoks oli see venelasest Nobeli preemia laureaat füsioloog Ivan Pavlov, kes oli selle linna valinud oma teiseks, Pärnusse asus Nõukogude ajal elama vene luuletaja David Samoilov. Vaid mõnel suvel tõi tsaaripere Tallinna kordades suurema hulga suvitajaid.

Nikolai I tütred, suurvürstinnad Olga, Maria ja Aleksandra sattusid 1832. aastal siia üsna juhuslikult tänu sellele, et Saksamaal Doberanis oli koolera, millest saadi teada just Revali külje all. Tsaar otsustas tütred vastu nende tahtmist siiski siin maale tõsta ja seiklus võiski alata.

Tüdrukud majutati kiirkorras Kadrioru lossi, nende jaoks rajati merre muul ning juba kümnendal siinviibimise päeval said nad merevannis supelda, mis pakkus suurt mõnu ja rahuldust Olgale ja Aleksandrale. Maria, „kes kogu aeg lootusetult külmetas, pidi meresuplusest loobuma“. Nende seiklusrikast suve varjutasid tüdrukute meelest vaid igapühapäevased „väljanäitused“, ehk jalutuskäigud parki neid uudistama tulnud publiku ees.

“Palju meeldivam on ise vaadata, kui lasta end pealaest jalatallani üle kaeda. Ent need jalutuskäigud olid meile kohustuslikud,” kurtis Olga aastaid hiljem oma mälestustes.

Järgmine kord, kus Kadrioru loss esines n-ö suvila rollis oli 1849. aastal kui troonipärija Aleksander Nikolajevitš (tulevane Aleksander II) otsustas oma pere siinsetele vetele puhkama ja tervist parandama saata. Väikesed suurvürstid Nikolai, Aleksander (tulevane Aleksander III) ja Vladimir pidid tõenäoliselt sama moodi publiku meeleheaks ringi patseerima, ent neil jätkus aega end ka lastena tunda.

Nii näiteks otsustas vanim poeg, veel vaid viiene Nikolai „ettenägematute asjaolude tõttu“ Revalit kindlustama hakata. Selle ettevõtmise juures olid lastele abiks keiserliku sõjaväe sapöörid. Kadrioru parki rajatud kindlustus sai nimeks „Debertšin“.

Oma suureks üllatuseks avastasid suurvürstid 1857. aastal Revalist läbisõidul, et nende reduut koos väikeste tööriistadega oli Kadrioru pargis veel olemas. Lisaks „kindlustuse“ rajamisele said väikesed suurvürstid tol suvel end täiesti tavaliste laste kombel üleval pidada: palju jalutada, joosta ja hullata. Ajaloolase Sergei Tatištševi sõnul oli nende siinne ajakava vabam Tsarskoje Selo ja Peterhoffi omadest.

On selge, et ühte minutisse pole võimalik mahutada kõike huvipakkuvat, intrigeerivat aga ka lõbusat vene kõrgaadli tegemistest siinmail. Parafraseerides kirjandusklassikut Oskar Lutsu ütleb Aurika Meimre, et ainuüksi vene kultuuritegelastest suvitajate nimede ettelugemise ajaga läheb „Issanda päike looja“. Kui vaid Eestimaa poleks nii populaarne olnud!