Heli olemus paelus Belli terve elu. Nii tema vanaisa, onu ja isa olid kõneõpetajad. Belli ema ja naine kannatasid aga kuulmisvaeguse all. Idee telefoni loomisest sündis aastal 1875, kui leiutaja töötas telegraafiseadme kallal, mis oleks võimaldanud saata harmoonika abil sama juhet pidi korraga mitmeid signaale. Ühe nurjunud katsetuse käigus kuulis Bell plõnksatusi, mis viis ta mõttele, et juhtmeid pidi saaks edastada ka inimkõnet.

Mõeldud, tehtud. Järgmisel aastal kirjutas mees oma päevikusse, kuidas ta karjus telefoniseadme ossa sõnad „härra Watson, tule siia, ma tahan sind näha“. Seejärel vahetas ta Watsoniga kohad, paludes tal eelnevalt lugeda telefonitorusse katkendeid parasjagu käeulatuses olnud raamatust. Bell kirjutas hiljem, et kuulis küll sõnu, kuid summutatult. Nii pole ehk ime, et Watson kuulis esimese katsetuse käigus hoopis lauset „ma tahan sind“.

Kuigi Belli telefonikõnet loetakse tänapäeval esimeseks telefonikõneks, polnud toona sugugi selge, kas mees väärib tõepoolest telefonileiutaja tiitlit. Sarnase seadme kallal töötas ka Elisha Gray, kes Belli patendi hiljem kahtluse alla seadis. Nimelt esitas tema advokaat juba 14. veebruaril patendiametisse taotluse, millel võis näha telefonidiagrammi. Sama päeval esitas Belli advokaat taotluse harmoonilise telegraafile, milles kirjeldati ka selle kasutusvõimalusi telefoniseadmena.

Belli patendi üle otsustamine otsustasti kolmeks kuuks peatada, kuni Gray oma leiutise kohta täiendavat informatsiooni annab. USA patendiamet nõudis toona lisakas joonistele ka töötavat prototüüpi, kuigi kongress oli nõude kuus aastat varem tühistanud. Gray toetajad süüdistasid Belli hiljem Gray ideede varastamises, kuna mees oli pealiskaudselt arutanud patendiametnikuga Gray olemust. Ajal, mil Bell polnud veel oma kuulsat telefonikõnet teinud.