Tamm uuris ajakulgemist lühikese aja jooksul ja spetsiifilises kuumas keskkonnas, kus inimesel on loomulik ärritus ehk stress keskkonna suhtes. Tamme töö lähtub sisemise kella teoreetilisest mudelist ehk inimese sisemisest taktiseadjast, mis saadab välja kindla sagedusega impulsse, mis seejärel kogutakse piltlikku akumulaatorisse. Kogutud impulsside põhjal tekkinud subjektiivset muljet võrreldakse inimese olemasoleva ettekujutusega teatud ajahetkest, näiteks ühest sekundist.

"Normaalses seisundis hindab inimene reaalaja möödumist oma sisemise kella järgi enamasti päris täpselt," tõdeb Tamm. Aja hindamine käib kahel moel – juba möödunud ajahetke kohta hinnangu andmine (näiteks kui kaua sa oled seda artiklit lugenud) ja alles mööduva ajahetke hindamine (näiteks vajuta klahvi, kui sinu arvates on viis sekundit möödunud), ehk teisisõnu tagasivaatav ja ettevaatav aja hindamine.

Ajahinnangu käsitlemisel on oluline ka perspektiiv – ühelt poolt toimuvad muutused sisemise kella kiiruses, teisalt saab rääkida väliste sündmuste toimumise kiirusest võrreldes sisemise kella kiirusega. Varasemad tööd on näidanud, et organismi temperatuuri tõusuga kaasneb enamasti sisemise kella kiirenemine ning ka ajamulje muutumine viisil, kus subjektiivset aega tajutakse võrreldes väliste sündmustega kiiremini mööda minevat.

"Paljud inimesed võtavad igapäevaselt vastu otsuseid, mis on aja poolt survestatud või määratletud, ning isegi liiklusseaduses on kirjas, et märguanne tuleb anda vähemalt kolm sekundit enne manöövri tegemist," selgitab Tamm valdkonna uurimise tähtsust. Tamme sõnul tuleb individuaalset aja tajumist uurida, et teada, millised välised ja sisemised faktorid põhjustavad otsuste vastuvõtmise kiirust kriitilistes tingimustes.

Kas laste sisemine kell tiksub kiiremini kui eakatel?
Ajahinnangute puhul on oluline ka see, millele parasjagu tähelepanu pööratakse. "Kui on huvitav film või mingi tore üritus, siis tundub see liiga kiiresti läbi saavat; kui on aga õnnetusjuhtum või ebameeldiv moment, tundub see venivat ja iga väike häiriv detail kipub meelde jääma," toob Tamm näite sellest, kuidas aeg tundub täiskasvanuna erineva tempoga mööduvat. Selline tähelepanu efekt on igapäevaelus tegelikult sageli kogetav.

Samuti on olulised mälumehhanismid ning seda just tagasivaatavalt ajahinnangu andmisel - vanem inimene mõtleb tagasi ja talle tundub, et kõik päevad on üsna sarnased. Seetõttu tekib mulje, et eelnev aeg on täidetud üksikute sündmustega ning ka möödunud palju kiiremini, räägib Tamm. Lastele on igas päevas midagi uut ja huvitavat, nii et neile tundub tagantjärele vaadates subjektiivne ajahetk väga pikana, kuna sinna mahtus palju mäletatavaid sündmusi.

Tamme doktoritööst selgus, et lisaks füsioloogilistele muutuste ilmnemisele taolistes tingimustes, on oluline roll ka emotsionaalsel seisundil subjektiivse ajamulje kujunemisel. Seetõttu on erutusseisundi kaudu sisemise kella töö ja ajataju muutlikkuse seletamine psüühilise seisundi korral ebapiisav, kuna emotsionaalset informatsiooni avastab ja töötleb tähelepanu eelisjärjekorras.

"Kui inimesel on midagi vaja teha kolme sekundi pärast, siis tema jaoks võib kolm sekundit täis saada 2,3 sekundi pärast, sest emotsionaalne seisund tingib aja kiirema möödumise," räägib Tamm oma avastusest. Näitena toob ta välja, et tihtipeale peavad välismissioonidel viibivad sõjaväelased või välismaal võistlevad sportlased elama ja toimetama kuumades ning enda jaoks harjumatutes tingimustes ning selline keskkond võib nende sisemise kella kiirust oluliselt mõjutada ja seeläbi avaldada mõju väliste sündmuste tajutud kestusele.

Uuritakse ka seda, kuidas sportlase sooritust võib mõjutada see, et uues ja kuumas keskkonnas käib tema sisemine kell kiiremini. Üks võimalus on, et see võib panna teda reaalse aja jooksul rohkem pingutama, sest tema subjektiivne aeg möödub kiiremini.

Kui rääkida ajaraamistikust sekundi mõistes, on aja kulgemine inimeste jaoks erinevates tingimustes väga individuaalne. See vastab subjektiivsele, juba mälus olevale pildile kolme sekundi kestusest, erinevustest sisemise kella kiiruses ja selles, mis inimese tähelepanu köidab. Tore üritus või huvitav film tundubki kiiremini läbi saavat, sest meie emotsioonid on positiivsed, sisemine kell tiksub kiiremini ja me pöörame tähelepanu vähem ajale. Ooteruumis ootamine ja igav loeng tundub kestvat aga palju kauem kui kella järgi võiks arvata, sest meid valdavad negatiivsed emotsioonid nagu rahutus ning me pöörame tähelepanu näiteks seinal olevale kellale ja seepärast tundub ka aeg mööduvat aeglasemalt.

Kui anda inimesele reageerimispõhine ülesanne, näiteks hoida kolm sekundit all ühte nuppu, on inimesed enamasti päris täpsed, sest nad loevad mõttes sekundeid kaasa. Sisemine kell saadab impulsse, nii et inimene oskab kolme sekundi möödudes käe ära võtta. Kui muuta keskkonda, näiteks oluliselt kuumemaks või külmemaks, muutub sisemise kella impulsside edastamise intervall. Seetõttu tundub, et mingi hetk saab kiiremini või aeglasemalt läbi, kui tavatingimustes.

Kuidas käivad kuumakatsed?
Tamme sõnul mõjutab kuumastress ajakulgemise taju eelkõige nende jaoks, kellele see situatsioon oli ebamugav, seega psüühiline seisund on samuti oluline tegur lisaks keskkondlikele tingimustele. Samuti on kuumaga võimalik kohaneda. Kui sa oled harjunud kuumas olema, siis tulevad sellega kaasa ka teised psühholoogilised protsessid. See tähendab aga seda, et kuumas peab end ka regulaarselt liigutama, mitte lihtsalt saunalaval istuma. Katsed näitasid, et inimesed, kes tegid kuumas kümme päeva järjest iga päev paar tundi trenni, jaksasid pärast kohanemistreeningut end kuumas liigutada palju kauem ning nende kehaline sooritus oli parem.

Samamoodi kandus see üle ka ajatajusse – kui eelnevalt ilmnes sisemise kella oluline kiirenemine, oli pärast kuumaga kohanemist ajataju täpsem. Kui inimene on kuuma keskkonnaga harjunud, tekitab kõrge temperatuur tema kehale vähem stressi ning seeläbi lükkab edasi soorituse langust nii kehalises kui ka ajataju ülesandes. Samamoodi nagu keha harjub ära, tulevad kohanemisega kaasa ka psühholoogilised protsessid.

Tartu ülikooli ekperimentaalpsühholoogialabori ja kehakultuuriteaduskonna spordifüsioloogia labori koos läbi viidud katses paluti katseisikul kõndida 42-kraadises kuumas mõõdukal koormusel suutlikkuseni, seda nii enne kui pärast kohanemistreeninguid. Selle aja jooksul, mis katseisik kõndis, paluti tal aegajalt lahendada erinevaid taju, mälu ja tähelepanu nõudvaid ülesandeid, seal hulgas ajataju ülesannet, kus katseisikul tuli klahvivajutusega produtseerida sekundilisi intervalle (märgi esimese klahvi vajutusega start ja teise klahvivajutusega märgi, kui X sekundit on sinu jaoks lõppenud). Seda ülesannet tehti nii enne ja pärast kõndimist kui ka mitmel korral kõndimise ajal. Just kõndimine kuumas avaldas enim mõju ajahinnangutele, samas kui istudes kuumas või kõndides jahedas sellist efekti ajahinnangutele ei avaldanud.

Elu jookseb silme eest läbi
On üldtuntud väide, et enne surma jookseb terve elu silme eest läbi. Kas seda võib põhjustada tõik, et ülimalt stressirohkes olukorras subjektiivne aeg meeletult aeglustub, nii et isikule tundubki, et mõne hetke jooksul on ta suutnud tagasi vaadata kogu oma elule? Siinkohal saab rääkida sisemise kelle kiirenemisest ning väliste sündmuste aeglustumisest kiire subjektiivse aja kontekstis. Seda on üritatud testida katses, kus katsealusel lastakse julgestatult kõrgest kohast alla hüpata. Katsealusel on käe peal käekella asemel väike ekraan, kus on kujutatud mingit pikseldatud pilti. Kui välismaailm katsealuse jaoks kriitilises olukorras aeglustub, peaks ta olema võimeline seda pikseldatud pilti nägema ning hiljem ka teistele kirjeldama.