2007. aastal korraldas haridus- ja teadusministeerium konkursi leidmaks magistriõppekavasid, mis pakuksid huvi ka väljaspool, võimaldades ühtlasi näidata Eesti teaduskompetentsust. Konkursi võitis Tallinna tehnikaülikooli taastuva energeetika materjalide ja protsesside alane rahvusvaheline magistriõppekava (koostöös Tartu ülikooliga). Selge see, et kui kusagil, siis just päikeseenergeetika materjalide uurimise alal Eestis seda teaduskompetentsust oli ja on.

TTÜ materjaliteaduse instituut oma kolme riigi rahastatava teadusteemaga (mis kõik seotud päikeseenergeetika arendamisega) on üks tugevamaid ülikoolis, tõsist konkurentsi suudab talle pakkuda vaid loodusteaduskonna keemiainstituut. Rahvusvaheline magistriõppekava ehitati üles n-ö kahesuunaliselt: materjali loomine päikeseenergeetikale ja päikesepaneelide kasutamine. Päikeseenergiat käsitletakse seoses teiste energiaallikatega, Eesti taustal eelkõige muidugi põlevkivi-, aga samuti tuule-, biokütuse ja hüdroenergiaga, kirjutab Karl Kello ajalehes Õpetajate Leht.

Tuumaenergeetika oleme kindlalt välistanud, kinnitab materjaliteaduse instituudi direktor akadeemik Enn Mellikov. Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna dekaani, füüsikalise keemia õppetooli juhataja Andres Öpiku sõnul on tuumaenergeetikaga väidetavalt selline lugu, et kui katta ca kolme aasta jooksul kogu maailma energiavajadus tuumaenergeetika alu­sel, siis ammenduksid selle ajaga kõige väärtuslikuma uraani varud ja tuleks hakata kasutusele võtma järjest lahjemaid uraanisegusid, millega kaasneks ka täiendav CO2 emissioon. Nii ei saa öelda, et tuumaenergeetika oleks väga puhas ja pikas perspektiivis jätkusuutlik tehnoloogia. Seda püütakse ka üliõpilastele selgitada.

Kindlasti läheb tuumakütus kontsentreerimisel kallimaks, mingil hetkel ei tasu ta enam ära, sedastab Mellikov: „Eestiski loodi kaks õppekava, mis olid seotud tuumaenergeetikaga, aga mõlemad on peatatud pärast Jaapanis juhtunut. Õppekava luuakse ju vastavalt vajadusele ja kompetentsusele, aga seda kompetentsust pole Eestis kunagi olnud.”

Maailm aktsepteerib
Andres Öpik: „Alustasime õppekavaga aastal 2009, tingimuseks oli, et võtame vastu ka eestikeelseid huvilisi. Esimeses lennus õppis meil rohkem eestlasi ja vähem oli välismaalasi, edaspidi muutus proportsioon vastupidiseks. Pidime kehtestama suhteliselt selged reeglid: kümme välismaalast ja viis eestlast. Seda oleme kahel järgmisel vastuvõtul ka jälginud ning teinud ühtlasi tublisti propagandat ja reklaami. Olen kaks korda käinud Hiina ülikoolides, koos Enn Mellikoviga esinesime Shanghai EXPO-l. Tuleb tõdeda, et see on andnud tulemusi – meil õpib praegu neli tublit üliõpilast Hiinast ja kaks on juba edukalt omandanud magistrikraadi. Ka Euroopast tuleb meile piisavalt üliõpilasi.”

Aasiast, Aafrikast ja Euroopast on tudengeid võrdselt, pluss n-ö meie omad. Üks lend magistreid on lõpetanud. Kaheteistkümnest esimesest lõpetajast tegid seda seitse kiitusega, viis jäi oma instituuti doktoriõppesse (mis on erakordselt oluline instituudi arengu jaoks) ja kaks läks energeetikateaduskonda. Lõpetanuid töötab Šveitsis, nõutud on nad ka Singapuris. Maailm seega aktsepteerib TTÜ päikeseenergeetikaharidust.

Konkursi kohta saab öelda, et viiele eesti kohale tuleb umbes 20 avaldust. On kindlalt otsustatud välismaalastelt õppemaksu mitte võtta, ammugi siis eesti üliõpilastelt – kui nad on juba magistriajal kaks aastat töötanud teaduslaboris ja jäävad pärast lõpetamist doktoriõppesse, on saadud märkimisväärne kogus haritud tööjõudu. Nad teenivad ennast kindlasti tasa. „Me ei pea muutma kaubaks seda head haridust, mida pakume,” ütleb Öpik

Menetlus- ja teaduspraktika
Akadeemik Mellikov rõhutab, et õppekava on teaduspõhine ja lõpeb teadustööl põhineva magistritööga. Väga vähesed õppekavad on puhtalt teaduspõhised. Kõik lõpevad tavaliselt mingite eksamitega. TTÜ päikeseenergeetikute jaoks on ka see võõras mure, kus ja kuidas organiseerida tudengite menetluspraktikat ning kust leida raha, et juhendajatele maksta.

Andres Öpiku sõnul sellist asja nagu menetluspraktika nende magistrantide puhul ei tunnistata. Praktikaks nimetatakse põhimõtteliselt teadusprojekti, mis algab kohe esimesest semestrist. Tudengid võivad ka ise valida endale projekti teema. Neid üritatakse suunata nii, et projektiteema hakkaks juba magistritöö poole sihtima, aidatakse leida juhendaja ja koht, kus seda projekti teha, kas näiteks Eesti Energias või oma teaduslaboris. Igas semestris on üliõpilasel kolm nädalat aega pühenduda ainult oma projektile. Semestri lõpus esitletakse tulemusi konverentsil.

Finantseerimisega on probleeme
Enn Mellikovi järgi tahetakse välja­töötlusi realiseerida TTÜ spin-off-firma Crystalsoli kaudu. Arendustööd on mingil määral rahastanud EAS, aga enamik finantseeringuid tuleb Austriast, Soomest, Norrast. „Eesti riik ei ole võimeline vajalikul tasemel rahastama. Istusimegi just päev otsa koos meie ühisfirma juhtkomiteega. Lõpetatud on üks leping, mis tunnistati TTÜ parimaks arendus­tööks. Alates 1. aprillist sõlmime firmaga jätkulepingu. Firma planeerib jõuda päikesepaneelide tootmiseni aastal 2013 ja 2014 suurtootmisse, aga investorid erilist aktiivsust üles ei näita.”

Investorite probleem ja põhiküsimus on, mis saab nende investeeringutest tulevikus. Raha peab töötama ka 20–30 aasta pärast. Loodavate päikesepaneelide tootmine on planeeritud Austriasse. Esiteks on seal raha rohkem; teiseks on logistiliselt mõistlik tuua tootmine turule lähemale. Päikesepaneelid on suhteliselt kallid, 50% maailma päikesepaneelidest asub praegu Saksamaal. Materjali tootmine on kavas jätta Eestisse, kui leiduks valmistajafirma, aga isegi see nõuab  investeeringuid. „Kas mingi meie firma on võimeline tegema investeeringuid paarikümne miljoni euro mahus?” küsib Mellikov retooriliselt.

Võrreldes sadade miljonitega, mis lähevad meil n-ö asfalti ja betooni, ei tundu see summa üle mõistuse suur ning jätaks kõrgtehnoloogilise tootmise Eestisse. Meie tootjate konkurentsivõime on niigi pärsitud, väidetavalt ollakse meil n-ö tänu aktsiisidele ja võrgutasudele sunnitud elektrienergia eest maksma rohkem kui Rootsis ja Soomes.

Allikas: Õpetajate Leht