Enn Mellikov: elutöö päikeseenergeetikas
Õpetajate Leht
TTÜ materjaliteaduse instituudi direktor akadeemik Enn Mellikov istub esimest pärastlõunat oma uue, äsja kokku pandud töölaua taga. Käimas on suur kolimine uude laborihoonesse. Kabineti kummastki aknast avaneb haruldaselt puhas vaade Mustamäe männimetsale ja kevadiselt ere päike paistab otse sisse – Eesti päikeseenergeetika ajukeskusse. „Öeldakse, et Eestis ei ole päikest,” ütleb Mellikov. „Vaadake, kui ilus päike paistab. Kui investorid käivad, tellin alati päikese välja.”
Eesti teaduste akadeemia kodulehelt on lugeda, et Enn Mellikovil ei ole suuri hobisid – järelikult pole palju rohkem võimalusi, kui et kas ainult töö või et töö on hobi (millel, tõsi küll, vahet vähe). Mellikovi elutöö, mida väärtustati tänavuse teaduse elutööpreemiaga, on loomulikult Eesti päikeseenergeetika koolkonna loomine ja väljaarendamine, kirjutab Õpetajate Leht.
Riigihange jõuab otsapidi teadusesse
Endisesse laborisse kolis Mellikovi meeskond aastal 2000, siis oli tal 12 inimest, nüüd on ca 50 – sama tase saavutati Nõukogude aja lõpuks. Et laboratoorne pind senises kohas jäi väikeseks, tuli hakata taotlema uusi ja tunduvalt suuremaid pindu. „Oleks teadnud, et see n-ö laboriasendustegevus nii keeruliseks kujuneb, poleks sellega üldse alustanudki,” ütleb akadeemik.
Tehnikaülikoolis on teada-tuntud asi, et Mellikov on väga kriitiline. Ei ta hoia karme sõnu kokku ehitaja ega ülikooli tegevuse iseloomustamisel: „Ehitaja ehitab, nagu tahab. Jäme ots on ehitaja käes, sest ta teab, et ülikool maksab ära igal juhul, muidu läheb euroraha kaduma. Nii mõndagi on ehitatud valesti. Ehitus kestis umbes kaks aastat, mööbli riigihanget alustas ülikool aga kolm-neli kuud tagasi. Meil õnnestus saavutada, et vähemalt büroomööbel saabus kolimise ajaks, tehnoloogiline mööbel oli/on aga praktiliselt kõik puudu.
Riigihange pakub võimalust osta odavalt – ja teha asju valesti. Kas või valekäelised lauad: mööblimehed ütlevad, et ülikool tellis valesti, kuigi joonisel on teistpidi. Osa ruume sisustatakse seega ebaotstarbekalt. Ülikooli tehniline teenistus lihtsalt ütleb, et on, nagu on, ega põhjenda mitmeid asju üldse. Ilmselt näeme siin mitu kuud vaeva, enne kui saame tõsiselt tööle hakata, kuigi peaksime alustama kahe nädalaga: üks nädal labori kolimiseks, teine seadmete ülespanemiseks. Meie teadus rahastab end ise. Teaduslaboris peab toimuma pidev teadustöö. Meil on lepingud firmadega. Neid ei huvita see, et meie kolime.”
Riigihange on elav näide sellest, kuidas aus ja üllas kavatsus võib kergesti muutuda iseenda vastandiks: teed lagunevad, vabadussammas vajub … Kas varsti üritame ka kõige kõrgema võimaliku kvaliteediga teadust teha madalaima hinnaga? Jabur mõte. Ei hakka selle teemaarendusega aega raiskamagi, aga eks kipugi juba riigihange teadustegevust mõjutama, kuivõrd teadustöö keskkond moodustab suure osa teadusest enesest.
Nii see on, et ega endal teaduse tegemiseks palju aega jää, sedastab Enn Mellikov: „Ülemuse huvi on tagada inimestele töö, siit ka see laboriehitus pluss finantseeringute kindlustamine ja teadusaparatuuri soetamine. Öeldakse, et meil on õnne olnud. Oleme saanud euroraha, kulutanud umbes viis miljonit eurot aparatuuri peale ja üht-teist on ka tagavaraks. Ülikooli suhtumine on, et meie aparatuur peab olema kõigi kasutada. Mina olen iga seadme saamiseks kirjutanud 20–30 lk teksti (mis ei lähe arvesse teadlase teadustaset iseloomustava publikatsioonina, kuigi taotlust pole kergem kirjutada kui teadusartiklit), teised on lihtsalt oodanud. Ülikool on hea koht magamiseks ja paljud seda ka teevad.”
Taevas on läinud pilve
Aastal 2005 ei olnud rahaliselt kasulik toota päikeseelektrit mitte kuskil Euroopas. 2010 tasus see ära Lõuna-Itaalias, praegu on piir nihkunud Alpideni. Prognoosid ütlevad, et aastal 2030 on päikesepaneelide hind nii palju alla läinud ja tavalise energia hind sedavõrd tõusnud, et päikeseenergeetika tasub end ära ka Eestis. Meie lapselapsed näevad kindlasti aega, mil päikesepaneelidega toodetud energia on kõige odavam, ja elavad praktiliselt nii, et kogu energia tuleb päikeselt, kinnitab Mellikov.
Veel hiljuti oli maailm rikas. Eesti riigi eelarve suurenes, palgad kasvasid. Nüüd on maailm vaeseks jäänud. Päikesepaneelide tootmine kasvas vahepeal aastas isegi kaks korda, mis on ülimalt suur tõus (ja nõuab ka vastavate materjalide ning seadmete tootmist). Aastal 2011 oli tõus 30%, mis on samuti väga suur, ja 2012 3–4%, mis on ka ilus näitaja, aga …
„Ütleme nii: taevas on läinud pilve,” tõdeb Mellikov lühidalt. „Inimkonnal siiski muud võimalust ei ole kui päikeseenergeetika. Maailm ei näe praegu alternatiivi, küsimus on ajas. Isegi kütusefirma Shell peab ainukeseks valikuks päikeseenergiat. Kuigi, võib-olla kümne aasta pärast öeldakse, et kõik oli vale, mis me teeme.
Päikesel toimuva termotuumareaktsiooni jäljendamisest võib ju unistada, materjaliteadlased ei näe lahendeid. Kõige lihtsam näide: tekkiv ioniseeriv kiirgus sööb seda materjali, mille sees reaktsioon toimub, meetritepaksuselt päevas. Kui paksud peavad olema selle ruumi seinad, et jaam saaks eksisteerida?”
Kas päikeseenergeetika lööb läbi siis, kui nafta- ja gaasiäri on otsa saanud? Suurfirmade päikeseenergeetikaalane arendustegevus tundub kujutavat endast suuresti asendustegevust …
Enn Mellikov: „Nii üheselt ei saa seda võtta. Kuni raha on, tuleb arendada seda, mis tulevikus toob rohkem tagasi. Osa energiafirmasid arendab aktiivselt päikeseenergeetikat, paigutades kasumit sellesse, osa mitte. Muidugi võib väljatöötlused panna leti alla, sulgeda arengu mingiks ajaks. Äris on kõik lubatud. Ärimehe maailmapilt on mustvalge: pluss – miinus; kasum – kahjum.”
Vähemalt teid see patentide n-ö riiulile tootmise oht ei ähvarda? Oma firma ju …
„Mis tähendab – oma firma? Meie osalus Crystalsolis on pidevalt vähenenud. Investorid tulevad rahaga, soovivad osalust. Firmat juhivad ärimehed, kes tegutsevad suurel määral oma osaluse suurendamise nimel. Järelikult ärimehed näevad perspektiivi. Olen teatud määral naiivselt arvanud, et kas see osalus ongi nii tähtis – ilus oleks, kui vaataks õue ja võiks öelda, et see on meie loodud tehnoloogia …”
Painduv päikesepaneel pidanuks jõudma masstootmisse juba paar aastat tagasi …
„Firma on lubanud, et juurutamiseni jõutakse tuleval aastal. Eks näis. Kas on tarkust vähe või on meie loodud tehnoloogia praegu kasutamiseks liiga keeruline … Aga ta on ilus: Crystalsol on saanud rahvusvahelistel näitustel ja konkurssidel kümneid aurahasid selle tehnoloogia eest. Firmasse investeeritakse, firma saab raha, kuigi praegusel vaesel ajal on rahasaamine suur kunst. Maailmas on praegu läinud kümneid päikeseenergeetikaga tegelevaid firmasid pankrotti. Et meie firma suudab eksisteerida, on ka mingi märk. Alustasime natuke hilja, suured rahad olid selleks ajaks juba läbi. Crystalsol on pöördunud suurest energeetikast ära olmeenergeetika poole, tehes painduvaid paneele väikeseadmete energiavajaduse rahuldamiseks. Meie tehnoloogia võimaldab seda ja ka valmistada hoonetesse integreeritud päikesepaneele.”
Vahemärkus. TTÜ ja Austria ühisfirma Crystalsol tehnoloogia iseloomustamiseks kasutatakse väljendeid „murranguline” ja „revolutsiooniline”. Polümeerkilele kinnituv kristallilisest pooljuhtpulbrist valmistatud valgust neelav materjalikiht koosneb ca 40 µm suurustest monoteradest. Pulbri koostisosad on kallite ja haruldaste elementide (indium, telluur) asemel vask, tsink, tina, väävel ja seleen (CZTS-materjal). Crystalsol sõlmis jaanuari lõpus uue investeerimislepingu kogusummas kaheksa miljonit eurot. See peaks võimaldama kasutusele võtta roll-to-roll-meetodil töötava tootmisliini, et valmistada vastavalt kliendi soovile päikesepatareisid, mida saab integreerida ehituselementidesse.
Juba kümme aastat käib jutt suurest läbimurdest, uutest ja odavatest päikesepatareidest …
„Minu arvates toimusid kõige suuremad läbimurded päikeseenergeetika alal aastatel 2004 ja 2012, seda Saksamaal ja teatud määral muidugi poliitilistel põhjustel – muutus toetuste süsteem, päikeseenergeetika levikut soodustas taastuvenergiatasu. Umbes 70% maailma päikesepaneelidest ongi praegu integreeritud Saksamaal – ja seal vähenes möödunud suvel elektri börsihind tugevalt. Miks? Olid päikselised ilmad ja päikesepaneelid tootsid nii palju energiat, et hind langes. Esmakordselt maailmas mõjutas päikeseenergeetika elektrihindu positiivselt. Muidugi, see hind oli kõrgem kui meil praegu, aga meie tulevik on nii ehk nii Saksamaa hind.”
Põhjamaade talv on pime
„See on tuleviku ennustamine, et mis ilm homme õues on. Miks vaatab EL nii sõbralikult Türgi peale? Seal on lõpmata palju päikest, lõpmata palju kõrbeid, kuhu annab panna paneele ja vedada juhtmeid. Põhjamaade talv on külm ja pime, vajame kütust, vajame valgust. Eesti on muidugi suhteliselt ebamugav maa päikeseenergeetika jaoks. Valget aega on vähe, palju pilvi. Samal ajal on suvel päikesepaneelid meie majade katusel efektiivsemad kui Lõuna-Saksamaal. Meil on tuult ja õhk on suhteliselt külm. Iga pooljuht töötab madalama temperatuuriga paremini.”