Viimaste aastakümnetega on Eestis lõppenud lindude otsene vaenamine. Kaudselt terve elukeskkonna tagakiusamise mõjul jätkab lindude üldarvukus ja liigirikkus siiski mõningate eranditega kahanemist, leiab ornitoloog Aarne Tuule.

"Otseselt me linde enam ei vaena, aga kaudselt vaename me kogu elukeskkonda. Näiteks eelmise aasta linnu auli arvukus on alates taasiseseisvumise ajast vähenenud 2,5 korda. Sarnaselt merelindudele kahaneb ka põllu-, metsa- ja soolinnustik," tõdes Tuule "Osooni" 30. sünnipäevapeol.

Selle ilmekas näide on tema sõnul merikotka ümber toimuv. Ehkki inimesed teavad, kuidas kotkaid tappev plii haavlitest merikotkastesse jõuab ja kuidas seda lõpetada, pole selle tarvis piisavalt palju ette võetud. "Kui pliihaavlite kasutamise selge kotkaid tappev mõju on teada, on  nende jätkuv kasutamine ja selle võimaldamine peaaegu juba tahtlik vaenamine. Kampaania korras me linde aga tõesti enam ei vaena," sõnas ornitoloog.

Vaata ka videost Aarne Tuule varasemaid ülesastumisi "Osooni" saates.

Ehkki teatud linnuliikide kaitsmisel on edulugusid, viitas Tuule, et inimeste teadmised näivad alati tõhusa kaitsmise jaoks tarvilikust pool sammu taga olevat. Näiteks on aastakümnete jooksul ehitatud must-toonekurgedele pesaaluseid ja võetud kaitse alla pesametsi, lootuses, et see on liigi arvukuse hoidmiseks piisav. Selle tulemusel on ornitoloogi sõnul pesametsad jätkuvalt püsti. Heal juhul saabuvad üha ohtlikumaks muutunud rändeteelt kevadeks pesadesse ka sigivad linnud ja kooruvad pojad, kuid suvel selgub, et midagi on jätkuvalt puudu.

"Pojad surevad enne lennuvõimestumist nälga või on rändele asudes nii kehvas vormis, et hukkuvad peagi. Oleksime pidanud juba paarikümne aasta eest tegelema ka kure toidulauaga ehk vooluveekogude seisundiga. Enamik must-toonekure uurijaid on viimasel ajal end kurssi viinud, kuidas toimib kalade liikumist pärssiv pais ning kuidas projekteerida eesvoolude uuendamist nii, et elurikkus säiliks ja kasvaks. Me teeme seda aga liiga vähe ja liiga hilja. Võib-olla peaksime tegema praegu veel midagi, mida me ei tea, et tegema peaksime," mõtiskles ornitoloog.

Seoses rohepöördega ja Eesti kliimaneutraalsuse taotlusega on kasvanud Tuule sõnul hüppeliselt huvi ka tuuleparkide püstitamise vastu. Nende keskkonnamõju hindamiseks vajalike uuringute tegemiseks napib juba eksperte.

"Tempo on tohutu, aga uurimata ka ei saa. Praeguses faasis tuleks pool Eestimaad läbi kapata ja igal pool natuke vaadata. Keegi ei tea päris täpselt, kuhu need tuulepargid lõpuks tulevad, arendust kavandatakse suurtel aladel üle Eesti. Et uuringualasid on selgelt rohkem kui lõpuks käiku läheb, on ekspertide puuduses tekkinud uuringutel ooteajad. Kasvõi täna hommikul helistasid mulle kaks arendajat ja küsisid, mis aastaks on pakkuda vabu aegu linnustiku uuirnguks," sõnas ornitoloog.

Isegi kui ornitoloogid taolised rakendusuuringud ette võtavad, võib nende kõrval hooletusse jääda regulaarsem seire, mille täit mõju saab Tuule hinnangul tunda aastate pärast. "Seda enam, et kärpekäärid on ka seire-eelarvesse jõudnud. See on suurem oht. Kui tuuleparkide uuringute kullapalavik ka ükskord läbi saab, on võib-olla vähem seiret ja seirajaid. Meie teadmistesse sellest, mis liikide arvukusega toimub, võivad jääda lüngad," lisas ornitoloog.

Süngemad suundumused kõrvale jättes leiab ta siiski põhjust tööst rõõmu tunda. "Väga palju on väikesi toredaid episoode, ehedaid ja rõõmsaid kohtumisi lindudega. Samas varjutavad üha täienevad teamised liikide seisundist mõnelgi puhul ka ilusaid hetki. Näiteks haruldaste kassikakupoegade nägemine - vaatad neid kolme armast sulepalli ja samas on kuklas viimaste aastate uuringutest saadud teadmine, et suure tõenäosusega ükski neist poegadest suureks ei kasva. Linnugripp, nälg, kisklus ja veel teadmata põhjused on viimasel ajal selle peaaegu väljasuremisohus oleva liigi järelkasvu tugevalt rappinud," märkis Tuule.

Suur küsimus on selles, kuidas viia aastatega kogutud teadmised muutustest ja nende põhjustest otsustajateni ja laiema avalikkuseni. "Näiteks rahvuslinnu suitsupääsukese arvukus on 30 aastaga langenud 250 000 paarilt 100 000 paarini, aga see ei kõneta inimesi, kuniks see ei mõjuta automaksu ja kütusehinda. "Osooni" saade on suurepärane võimalus lihtsas keeles rääkida väga laiale auditooriumile, mis on keskkonnas valesti ja mida igaüks meist teha saaks, vähemalt nendele, kes sellest teada tahavad," lisas ornitoloog.