Peep Nemvalts: süsteemitu keelekorraldus tekitab sasipuntraid
Keelekorraldajad peavad keelekirjeldusega loomupäraselt kursis olema, kuid ise keelt kirjeldamisi uurides ei tohiks unustada keelt korraldamast, leiab Tallinna Ülikooli emeriitteadur ja selle teaduskeelekeskuse juhataja Peep Nemvalts.
Viimaste aastate süsteemitu "keelekorraldus" ei taga ühiskonnas keelekasutuse ühtlust ega mõistetavust üle aegade, vaid tekitab sasipuntraid8;. Pärast mitut aastat arusaamatusi ÕSi ja EKI teatmiku koostamise ümber valmis 16.02.2023 haridus- ja teadusministri ärgitusel "ÕSi ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava 2022-2025" (ÕS-EKIT TK). Selle "üldeesmärk on tagada info kättesaadavus eesti kirjakeele kohta ning kirjakeele normi ja kokkulepete fikseerimine, et aidata kaasa avaliku keelekasutuse ühtsusele ja selgusele"15 lk 6;. Paraku ei selgu, milliseid kokkuleppeid mil moel fikseerituna silmas peetakse, nendib Nemvalts algselt Eesti Keeletoimetajate Liidu 2023. aastaraamatus ilmunud artiklis.
Keelekorraldus või midagi muud?
Väidetakse, et ÕS 2025 on "koostatud vastavalt eesti keelekorralduses alates 1980. aastast kehtinud põhimõtetele"15 lk 6;. Neid põhimõtteid selgelt koondatuna pole EKI allikaist leida. Küll on EKI teatmikus peatükk "Keelekorralduse teisenemine", mille märksõnadena esitatud keelearendus, keelekorraldus, õigekeelsus, õigekiri, ning kus nenditud: "keelekorraldus võib tähendada vähemalt kolme eri asja".
Sealsamas mainitakse: "Tänapäeva eesti keelekorraldus on jõudmas uude arengujärku. Käimas on intensiivsed arutelud – koostamisel on keelearenduse käsiraamat ja mõnedki küsimused on veel lahtised –, aga olulisema võib kokku võtta järgmiste punktidega."1; Hakatuseks sedastatakse:
1. "Terminina on eelistatud keelearendus, mis on võrreldav keelekorraldusega traditsioonilises tähenduses."
Seda võrreldavat (?) keelekorralduse tähendust on ühena kolmest esitletud Tiiu Erelti sõnastuses: "Kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Temas toimub keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine."16 lk 15;. Puudub põhjendus, miks eelistada uut terminit, kui selle mõistesisu "on võrreldav" senisega. Mida võrreldavus siin õigupoolest tähendab?
Teadlikkus eeldab kindlat süsteemi: "Keelekorraldus on järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, suunamine ja arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine. Kavakindla ja sihiteadliku tegevusena peab tal loomulikult olema oma vundament, oma teooria ja programm."4 lk 23–24;
Tervikliku, süsteemse teooria on loonud Valter Tauli, rõhutades: "Keelekorralduse ülesandeks ei ole mitte ette kirjutada norme või otsustada millised väljendid on õiged, vaid püüda näidata ja tõendada milliseid väljendeid tuleb eelistada. Efektiivsus ja õigekeelsus on kaks eri asja, kuid mõlemad kuuluvad keelekorraldusse. On kummaline et isegi mõned moodsed lingvistid segavad ära need kaks mõistet."10 lk 18; Oma teooriakäsitluses "Keelekorralduse alused" juhib ta tähelepanu keelekirjelduse ja -korralduse olulisele erinevusele:
"Mitmeis keeleteadlaste ringides valitseb veel 19. sajandilt pärit negatiivne suhtumine keelekorralduse probleemidesse. See vaatekoht on kooskõlas üldise negatiivse suhtumisega kõigisse väärtusprobleemidesse. Tüüpiline on väide: teadusliku lingvisti ülesanne ei ole ütelda inimestele kuidas nad peavad tarvitama oma keelt. See ei ole deskriptiivlingvistide ülesanne, kuid see on lingvistilise väljaõppega keelekorralduse spetsialisti ülesanne soovitada, kus võimalik, milliseid vorme tuleb eelistada ja mispärast."10 lk 13;
Soovile asendada keelekorraldus terminiga keelearendus ei lisa selgust EKI teatmiku määratluskatse "Keelearendus on teaduspõhine kaasaaitamine keele loomulikule arengule, et edendada mõtteselgust ja väljendusrikkust." Kuidas väga vajalikku mõtteselgust ning väljendusrikkust saavutada, jääb teatmikku lugedes mõistatuseks. Mis on "keele loomulik areng"? Mida kätkeb "kaasaaitamine"? Milles seisneb teaduspõhisus?
Toonitades oma keelekäsitluse deskriptiivsust unustavad tulevase ÕSi ja EKI teatmiku koostajad, et keelekorraldust (ka -arenduseks ümbernimetatuna) ei saa kuidagi võrdsustada keelekirjeldusega. Nende olemuslikku erinevust on nentinud juba Valter Tauli:
"Sünkroonilise ja diakroonilise lingvistika tulemustest on vahel järeldatud et tegelik keeleuusus peab olema normiks ühiskeelele. Ja kuna on olemas mitmesugust keeleuusust, siis on arvatud et üks keelenditeisend on sama hea kui teine, mis tegelikult tähendab keelekorralduse eitamist. Kuid see mis on ei ole see mis peab olema. Oleks täiesti väär KT1 all mõista ainult teoreetilise keeleteaduse rakendamist, kuigi KT peab kasutama teoreetilise keeleteaduse tulemusi."10 lk 26;
Praegused keele "arendajad" lükkavad Tauli süsteemse teooria kõrvale möödaminnes paari lausega: "Pidevalt on puudust tuntud keelekorralduse teooriast17 lk 645–646; 18 lk 57; 19; 20;. Väljaspool ENSV-d ilmunud Tauli18; keelekorraldusteooriat peeti eesti keelekorralduses liiga üldiseks17 lk 646;."9, lk 68;
Ometi ei arenda ega korralda praegused "arendajad" keelt vähimalgi määral, vaid üksnes kirjeldavad. Teaduslikku keelekirjeldust on mõistagi vaja, kuid mitte seda korralduseks või arenduseks nimetades (vt järgmises jaotises osundet punktis 4).
Keel = norm = norming?
Ülal nimetatud rohkesti kasutatud (oskus?)sõnad sisalduvad neis EKI teatmiku olulisemais kokkuvõtupunktides:
"2. Normingud ja soovitused peavad tuginema uurimustele, olema teaduslikult põhjendatud."
"4. Kus võimalik, liigutakse deskriptiivse, kasutuspõhise keelearenduse poole. St püütakse kirjeldada objektiivset normi. Eeskätt puudutab see morfoloogiat, kuivõrd ortograafia on suuresti kokkuleppeline.""6. Keele kõige muutlikuma osa, sõnavara vallas vähendatakse üldisi ettekirjutusi. Ollakse teadlikud, et tegelikult saab normida väga vähe, sest keelesüsteem on avatud ja muutlik."
Teaduse esimene eeldus on, et uuritav aines on struktureeritud mõistesüsteemina ning iga mõiste selles on selgelt määratletud selle oluliste ja piisavate tunnuste kaudu. Selliseid sisutäpseid määratlusi teatmikus napib. Nende asemel esitatakse kaudseid seletusi, nt "Mis on norm?20;":
"Normiks ehk objektiivseks normiks on nimetatud kollektiivi liikmete keeletajude üldistust, aga selle üldistuse kohta võiks öelda ka lihtsalt keel."
"Norminguks on nimetatud ettekirjutuste, väärtushinnangute ja soovituste süsteemi, millega on püütud keelt teadlikult mõjutada ja suunata. [--] Norminguid on mujal, sh keeleseaduse rakendusotsuses on nimetatud ka normiks. Täpsemini võiks see olla teadlikult kehtestatud norm."
Tõdemus, et midagi on nimetatud nii või teisiti, ei loo selgust olulisimas: milliste terminitega tähistavad EKI teatmiku ja ÕSi autorid oma teadustöös vajalikke mõisteid? Miks peaks keelt nimetama "normiks ehk objektiivseks normiks"?
Nagu maja ei saa tähistada sedasama mõistet mis energiasäästlik maja, ei saa panna võrdusmärki normi ja objektiivse normi vahele. Nimisõna ning täiendiga nimisõnafraas tähistavad keeleloogika tõttu ülem- ja alammõistet: teine tähistab esimese liiki. Kolmesõnaline fraas teadlikult kehtestatud norm ei ole kuidagi täpsem lühikesest ühesõnalisest terminist norm. Ent tähistustäpsus eeldab ühemõttelisust.
Teatmikuski aga nenditakse, et norm "tähistab keelevaldkonnas vähemalt kaht asja: 1) normi ehk objektiivset normi ehk üldist keelekasutust ja 2) normingut ehk teadlikult kehtestatud normi." Nagu varem olen osutanud, tekitavad sarnassõnad norm ja norming senisel viisil tarvitatud terminitena rohkem segadust kui selgust6; 7.
ÕS-EKIT TKs tutvustatakse "Eesti keele sõnaraamatut ÕS 2025" üha terminite norm ja norming abil, mitte nii, nagu koostajate endi meelest "täpsemini võiks see olla":
"On kirjakeele normi alus alates oma ilmumisest."
"Esitab kirjakeele norminguid ja soovitusi koos selgituste ja põhjendustega."
EKI teatmik öeldakse täiendavat uut ÕSi ning olevat sellega vastastikku lingitud, mh
"Sisaldab soovitusi ja selgitusi kirjakeele normi ja keelekasutuse hea tava kohta."15 lk 7;
Kui normiks ehk objektiivseks normiks pidada kollektiivi liikmete keeletajude üldistust ehk keelt ennast ‒ keel = (keele)norm? ‒, mida nähtavasti püütakse esitada EKI ühendsõnastikuna Sõnaveebis, siis miks ÕS kirjakeele normi alusena soovitab-selgitab kirjakeele norminguid, kuid kirjakeele normi soovitab-selgitab teatmik?
Keele "arendajate" mantrana korratav "tähendust ei saa normida" meenutab kangesti olukorda, kus mõeldakse välja vaenlane, et siis sellega innukalt võidelda. Seejuures tarvitavad nad üha segadust tekitavaid sarnassõnu norm ja norming, segades neid terminiga tähendus: "üldkeele sõnade tähendusi ei saa normida ega pidada ebasoovitatavaks: loomulikus keeles tekivad ja teisenevad tähendused pidevalt. [--] Üksteisest arusaamine on võimaldatud tänu ühises inforuumis välja kujunevatele objektiivsetele normidele ehk sotsiaalsetele keelenormidele, mitte sõnaraamatus norminguna fikseeritud tähenduste tõttu."9, lk 70;
Kirjakeel ja teised
Kuidas käsitlevad ÕSi ja EKI teatmiku koostajad kirjakeelt? ÕS-EKIT TK olulisemad kokkuvõtupunktid sisaldavad järgmist:
"3. Uurimisobjektiks on kogu kirjakeel, ühtne, kõnes ja kirjas üldrahvalikult kasutatav keel. Standardkeel on üks kirjakeele osa. Kirjakeeles ehk ühiskeeles korrastame seda osa, mida on vaja avaliku, haridus- ja töösfääri ladusaks asjalikuks kommunikatsiooniks." (Siinne esiletõst ‒ P.N.)
Need väited tekitavad uusi küsimusi. Kas korrastama tähendab sedasama mis korraldama? Või tähendab sedasama ka arendama? Millist osa siis "korrastame", kas standardkeeleks nimetatut või midagi muud? Mis on teised kirjakeele osad?
EKI teatmiku peatükis "Mis on kirjakeel" määratletakse:
"Kirjakeel ehk ühiskeel (ka: ühiskirjakeel) on ühtne, kõnes ja kirjas üldrahvalikult kasutatav keel, keele tuumosa, mis käibib suhtluses, kirjanduses, ajakirjanduses ja mujal."
"Üks osa kirjakeelest kui ühiskeelest on standardkeel ehk normikeel ehk normikirjakeel. See on normeeritud kirjakeel ehk ühtne, korrastatud, kirjas ja kõnes kasutatav keelekuju, mida tavaliselt vastandatakse normimata keelele (näiteks argikeelele)."
Peatükis "Üldkeel ja oskuskeel" määratletakse:
"Üldkeel on ühtne, üldtarvitatav keel, mis käibib suhtluses, kirjanduses, ajakirjanduses ja mujal. Seda kasutab ühisvarana kogu rahvuskeele kasutajaskond vanusest, ametist, haridusest ja elupaigast olenemata."
Mida täpselt tähistab kirjakeel? Nende määratluste põhjal näib teatmikus ning tulevases ÕSis üht ja sama mõistet tähistatavat mitme terminiga: kirjakeel = ühiskeel = ühiskirjakeel = üldkeel. Selline sünonüümirohkus ei ole terminoloogiliselt otstarbekas, vaid tekitab segadust.
Rein Kulli5, lk 11; määratluste järgi tähistavad vähemalt kaks neist eri mõisteid: "Kogu rahvusele kuuluvat, teadlikult ja sihipäraselt väljaarendatud ning korraldatud keelekuju nimetatakse kirjakeeleks. Kirjakeeles toimub kooliõpetus ja ametlik suhtlemine, seda kasutavad teabevahendid." ‒ "On veel kasutatud nimetust ühiskeel, millega on mõeldud kirjakeelelähedast üldkasutatavat kõnekeelt."
Soovitusi ja selgitusi?
Milliseid "soovitusi ja selgitusi kirjakeele normi ja keelekasutuse hea tava kohta"15, lk 7; koostatavas ÕSis ja EKI teatmikus leidub? Vaadelgem mõnd sõnaartiklit.
kaardistama
"1 et (maa)kaarti koostama või objekti, andmeid kaardile kandma
Sünonüümid kartografeerima"
"2 et välja selgitama, välja uurima, kindlaks määrama
Näited Uuringus kaardistati laste toitumiseelistusi. [--]"2;
Kuni 2022. aasta sügiseni oli selles Sõnaveebi kaudu nähtavas sõnastikus eraldi tekstiväli
"ÕS SOOVITAB. Sõna kaardistama kasutus tähenduses '(välja) selgitama, (välja) uurima, kindlaks tegema' on tavapärane. Üldkeele sõnade tähendusi ei saa normida, vaid sõnade tähendused kujunevad keelekasutuses."2;
Milles seisneb soovitus? Milline ÕS soovitab? Siin ei leidu ÕS 2018-s esitet soovitust sõnatarvituse kohta: "kaardistama maakaarti koostama, mõõtmistulemusi kaardile kandma; ei soovita tähenduses: (välja) selgitama, (välja) uurima, kindlaks tegema. Kaardistas rannajoont, lindude levikut."12; 13; 14;
Alates sügisest 2022 on see ühendsõnastiku tekstiväli muutunud:
"ÕS SELGITAB. Sõna kaardistama tähendus 'välja selgitama, välja uurima, kindlaks määrama' on eesti keele ühendkorpuse järgi kasutuses väga levinud. Vt ka 2022. aasta uurimust ning EKI teatmiku artikleid "Omasõnade tähendused" ja "Tähenduste normimisest"."
Milles seisneb selgitus? Milline ÕS selgitab? ÕS 2018 ilmselt mitte. Ometi on ühendsõnastiku tutvustuses rasvaselt rõhutatud: "Tähelepanu! Kuni järgmise ÕSi ilmumiseni määravad kirjakeele normi ÕSi uusim versioon ehk ÕS 2018 ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsused." Jääb mulje, nagu ühendsõnastiku sõnaartiklite koostajad ei teaks, mida tutvustuses on oluliseks peetud.
Seda muljet süvendab hiljuti ilmunud artikkel: "ÕS 2018 keelekorraldusliku info lisamiseks EKI ühendsõnastikku (Sõnaveebis) loodi rubriik "ÕS selgitab" (kuni okt 2022 "ÕS soovitab"), kus olevad selgitused ja põhjendused aitavad keelekasutajal teha teadlikke keelelisi valikuid (vt EKI teatmik, ptk "Mis on rubriik "ÕS selgitab"?"). ÕSi selgitusse jõudev info sõnatähenduste kohta põhineb kasutuspõhisel keeleteoorial ja korpusuuringutel ...".9, lk 65;
Ometi ei esitata ÕS 2018 teavet, vaid midagi muud, nagu osundatu teine lause vastuolus esimesega teatab. See muu on lihtsalt keeleuususe kirjeldus, millel pole seost väidetud keelekorraldusliku infoga.
Kokkuvõtteks: keelekorraldus = keelearendus = keelekirjeldus?
Krista Kerge3; on olnud sunnitud meelde tuletama: "Keelt ei ole olemas muul kujul kui tekstina – abstraheerime ka eesti keele oma keelekogukonna tekstidest. Elava põlvkonna keel on tema ühe liikme peas, kuid kirjakeel on teadlik traditsioon, mille mõte on säilitada tekstide mõistetavus ja stiili vastuvõetavus üle põlvkondade." Ning nagu ülal tõdetud muu hulgas eesti ainsa keelekorraldusteooria looja Valter Tauli sõnastuses, on kasulik aru saada, et keelekirjeldus ei asenda tegelikku keelekorraldust, keeleteadust ei saa samastada keelekorraldusteooriaga.
Keelekorralduse ülesanne on siiski soovitada võimalikult täpse(ma)t sõnavalikut – mida nüüdsed "keelearendajad" kipuvad segi ajama käskiva "ülalt alla" normimise, suunamise ja standardiseerimisega.9 lk 50; 60; 67; 68; 71;. Muul juhul ei pruugi tekstide mõistetavus üle põlvkondade säilida, seda enam, et "Sõnaveebi taustaks on žanriliselt määratlemata, kirjutatud ja suures osas ka spontaansete veebitekstide massiiv. Ei ole õige pakkuda ebamäärase korpuse leide "tegeliku" ühiskirjakeele pähe. Pigem on see alaesindatud ühiskeel, mille žanrid vajavad teadvustamist ja vahendite suhtlusväärtus märgendamist."3;
Samuti kinnitab kaua keelekorpustega töötanud Kadri Vider:"On äärmiselt ebatõenäoline, et korrektse kirjakeele saab tõenduspõhiselt tuletada laialdaste keeleandmete pealt."11;
Et keelekorraldajad peavad olema kursis keelekirjeldusega, on loomulik – ent ise keelt kirjeldamisi uurides ei tohiks unustada keelt korraldamast, kus võimalik kirjakeelt normides (sõnavormistik), kus vajalik kirjakeele tarvitust soovitamisi suunates (sõnatähendused ja lausestus).
Artikkel rajaneb 20. rakenduslingvistika kevadkonverentsil "Keel ja keelekasutajad" 28.04.2023 peetud ettekandel "Teooria ja rakendus: keelekorraldus" ja ilmus Eesti Keeletoimetajate Liidu 2023. aastaraamatus.
Viited:
1 - EKIT = EKI teatmik. Eesti õigekeelsuskäsiraamat. Eesti Keele Instituut 2022–.
2 - EKI ÜS = EKI ühendsõnastik, Sõnaveeb. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb, 2021–.
3 - Kerge, Krista 2022. Targutaja tahab sõna. – Sirp 15.07.
4 - Kull, Rein (1985) 2000. Kirjakeelest ja selle korraldamisest. – Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 21–35.
5 - Kull, Rein 2000. Kirjakeel, selle allkeeled ja stiilivaldkonnad. – Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 11–13.
6 - Nemvalts, Peep 2015. Keelekorralduse mõttest ja mõisteist. Ettekanne XI muutuva keele päeval 06.11.
7 - Nemvalts, Peep 2016. Keelekorralduse mõttest. – Sirp. Keele Infoleht 30.09.
8 - Nemvalts, Peep 2021. Eesti keelekorralduse sasipuntrad. – Sirp 17.12, lk 12–13.
9 - Risberg, Lydia, Margit Langemets 2023. Sõnatähenduste normimise traditsioon ja selle murdmine Eesti keelekorralduses. ESUKA – JEFUL 2023, 14–1, lk 49–80.
10 - Tauli, Valter 1968. Keelekorralduse alused. Stockholm: Eesti Raamat.
11 - Vider, Kadri 2022. Sõna vabadusest, andmepõhiselt. – Sirp 17.06.
12 - ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Eesti Keele Instituut. Toimetanud Tiiu Erelt. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
13 - ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Eesti Keele Instituut. Toimetanud Maire Raadik. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
14 - ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Eesti Keele Instituut. Toimetanud Maire Raadik. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
15 - ÕS-EKIT TK = ÕSi ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava 2022-2025. Eesti Keele Instituut, Haridus- ja Teadusministeerium.
16 - Eesti keelekorraldus. Tallinn 2002.
17 - Kull, Rein 1969.
18 - Tauli, Valter 1974.
19 - Vare, Silvi 2001.
20 - Raadik, Lydisa 2020.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
