Kätlin Vanari: sisulised muutused koolides vajavad aega

Ootused koolidele on kõrged nii riigi, omavalitsuste kui ka lapsevanemate ning laiema üldsuse poolt. Ülikoolide ja koolide partnerluse kogemused aga näitavad, et liigne kärsitus väliste sihtrühmade poolt mõjub koolikultuuri muutmisele pigem pärssivalt.
Selleks, et kavandada koolides püsivaid uuendusi, tasub neid ellu viia väikeste sammudega, selgub Tallinna Ülikooli uuringust. Koolide arengukavadest näeb aga vastupidist ehk suurt hulka üsna ambitsioonikaid eesmärke. Uuendusmeelsed töötajad aitavad koolidel liituda eri algatuste ja projektidega. Tihtipeale jäävad need algatused aga ühekordseteks ning katkevad eestvedajate lahkumise või entusiasmi vaibumise järel, kirjutab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi nooremteadur Kätlin Vanari.
Sellised muutused pole jätkusuutlikud, sest ei kinnistu koolikultuuris. Muutuste sügavama mõju ja pikaajalise kestvuse suudavad tagada kooliarendusprogrammid, mis keskenduvad ühele sisukale muutusele korraga ning kaasavad dialoogi õpetajaid ja lapsevanemaid.
Ülikoolide kooliarendusprogrammid tegutsevad muutuste elluviimisel just väikeste sammude haaval. Ühe aasta jooksul võetakse koolimeeskonnaga käsile vaid üks arenduseesmärk, mis on keskmisele Eesti koolile jõukohane ka edasistel aastatel. Arengukavadeski ei ole vaja seada kümneid eesmärke, vaid pigem ette võtta üks sisukas ja koolikultuuri eri aspektidest läbimõeldud muutus.
Suured muutused tulevad väikestest sammudest
Kooliarendusprogrammides osalevate koolide puhul näeme, kuidas ka see üks eesmärk on programmi alguses tihtipeale suur ja kõikehõlmav. Kui võetakse eesmärk õpetada kõigile õpilastele aasta jooksul selgeks tõhusad õpistrateegiad ja parandada selle abil õpitulemusi, mõistetakse tegelikkuses sellist muutust kavandades peagi, kui palju eeltööd on selle tulemuseni jõudmiseks päriselt vaja teha.
Selleks, et tõhusaid õpistrateegiad õpetama hakata, on vaja esmalt õpetajatel endil neist aru saada ning leida viisid, kuidas neid oma ainetundidesse integreerida. See tähendab üldjuhul õpetajate õppimise algatamist, kavandades selleks koolisiseseid õpiringe või otsides koolivälist ekspertteadmist, mille abil koostada koolitusprogramm.
Kui õpetajate koolitamise sisu saab paika, selgub aga, et õppimiseks on vaja leida kogu õpetajaskonnale ühiselt sobiv aeg. Kui koolis ei ole sisse viidud koostööaega, tuleb esmalt algatada arutelud sobivate lahenduste leidmiseks. Kui leitakse, et parim aeg on näiteks kell kaheksa hommikul, mil õpilastel algavad koolitunnid, vajab see ka lapsevanemate ja kogukonnaga läbirääkimist, et saada kokkulepe tundide hilisemaks alguseks. Kui sellele mõttele jõutakse aga alles õppeaasta keskel, tuleb üldjuhul oodata uue semestri või õppeaasta alguseni.
On ka koole, kus taolisteks muutusteks on vajalikud eeldused juba sisse viidud ja siis võib õpistrateegiate õpetamisega hoogsalt pihta hakata. Kuid ka sellisel juhul tuleb arvestada, et õpetaja teadmistest uue õpetamisviisi kujundamine nõuab aega harjutamiseks, ebaõnnestumiseks, vigadest õppimiseks ja kolleegide-vahelisteks aruteludeks.
Sügavam mõistmine sünnib koolimeeskondade dialoogis
Kui oleme koolimeeskondadega teinud tagasivaatavaid arutelusid, mida programmis osalemine on andnud, märgitakse sageli, et kõige olulisem on olnud arutelude käivitamine, kus õpilased, nende ootused ja vajadused on enne tegevuste kavandamist tõeliselt aluseks võetud. See on aidanud aru saada, mida muutunud õpikäsitus peab koolipere jaoks tegelikult tähendama.
Üllatusena tunnistatakse, et sellised arutelud ei ole harjumuspärased, sest põhiaur läheb õppe- ja töökorralduslikele küsimustele, kiirreageerimisele ja peenhäälestamisele. Kuidas meie õpilased õpivad? Mis valmistab neile rõõmu, mis raskusi? Kahjuks ei ole sellised küsimused koolitöötajate koosolekutel tavapäraselt päevakorras.
Ka eelnimetatud uuringust nähtub, et Eesti koolide arenduseesmärkides on ülekaalus juhtimise ja keskkonna teemad. Kooliarendusprogrammis osalenud koolide kogemuste kohaselt on dialoog õppeprotsessis ja -korralduses tehtavate muutuste sügava tähenduse ja mõju üle aga äärmiselt oluline.
Näiteks ei ole kujundavale hindamisele üleminek pelgalt kooli dokumentides toodud reeglite ümbersõnastamine ja infosüsteemides häälestuse muutmine. Tegelikult on kujundaval hindamisel palju sügavam potentsiaal õppimise toetamiseks – seda nii õpilaste võimekuse kujundamise kui ka õppimise eesmärgistamise kaudu. Selle mõistmine ja mõtestamine vajab aega, aga annab ka püsivamaid tulemusi. Sellisest muutusest saab tähenduslik muutus ka õpetaja jaoks.
Haridusuuendus tugineb andmetele
Hariduses rõhutatakse üha enam tõenduspõhisuse tähtsust otsuste tegemisel, mida terminina saab aga mõista erinevalt. Üheks oluliseks dimensiooniks on siin andmetele tuginemine, mis aitavad mõista, kuidas on senised tegevused arengueesmärkide saavutamist toetanud.
Koolid on püüdnud sisehindamise abil sellest aru saada, kuid paraku näitavad aruanded, et üldjuhul hinnatakse seda vaid tegevuste võtmes – milliseid tegevusi me oleme aasta jooksul teinud? Ja seejärel otsitakse nende mõttelist seost mõne kooli arengukavasse kirja pandud eesmärgiga.
Hariduses on mõõdetavate tulemuste määratlemine sageli keeruline. Seda näitab ka kooliarendusprogrammi kogemus. Kui õppijast lähtuv konkreetne eesmärk on paika pandud, mõistetakse, et tulemuste hindamiseks puuduvad asjakohased vahendid. Riik on teinud viimastel aastatel tõhusat tööd, et koolid saaksid infot õpilaste ja lastevanemate rahuloluhinnangute kohta õpikeskkonnale. Loodud on ka diagnostilised hindamisvahendid mitmete üldpädevuste seireks.
Lisaks riiklikele andmetele on olulised koolide endi loodud andmekogumisvahendid. Elektroonilisel küsitlusel on küll mitmeid eeliseid, kuid see ei anna siiski täpset ülevaadet, mis toimub klassiruumis ja millised mõtted on õpilaste peas. Varasemad uuringud on näidanud tunnivaatluste tõhusust õpetamisviiside muutmisel. Samuti on vaatluslehe loomine osa õpetajate õppimisest ja õppe mõtestamisest.
On siiski oluline, et tunnivaatlused rakenduksid koolis usaldusliku õpikultuuri osana, mitte kontrollimehhanismina. Vaatluste kõrval on sama tähtsad ka arutelu- ja vestlusringid õpilaste ja lapsevanematega, et mõista, milline on nende koolikogemus ja mida saab selles parandada.
Kokkuvõtteks saab vaid tõdeda, et muutused hariduses on vägagi oodatud. Samas ei tohiks me koolist väljastpoolt neid liiga kärsitult nõuda. Ülikoolide ja koolide partnerluse kogemused näitavad, et õppimist sügavalt puudutavaid muutuseid on võimalik koolides ellu viia väikeste sammudena, milleks on vaja aega ja andmeid.
Soovitused lapsevanematele muutuste toetamiseks koolides
- Uurige, mis on teie lapse koolis konkreetse õppeaasta prioriteet. Andke tagasisidet, et piisabki ühest olulisest asjast ja kõiki populaarseid teemasid ei pea korraga käsile võtma. Jälgige oma mõtte- ja arutelukäikusid. Selle asemel, et kooli arengukavast otsida puuduolevaid aktuaalseid teemasid, aidake leida oluline, ning jätke ebaoluline oma aega ootama.
- Targad koolid pakuvad üha enam võimalusi ka lapsevanematele samadel teemadel kaasa mõtlemiseks ja arutamiseks. Lapsevanemate akadeemiad või külalisesinejad lapsevanematele aitavad luua ühist arusaama. Meenutage, millal viimati avasite mõne sellise teate ja otsustasite tegelikult osaleda? Võib-olla on praegugi üks selline kiri teie postkastis lugemata. Pange see oma kalendrisse ja osalege!
- Andke koolile tagasisidet ja jagage oma vaateid kooli jaoks sobivatel hetkedel. Võib-olla on praegu teie kool korraldamas mõnda küsitlust, mille kutse olete ehk tähelepanuta jätnud. See kümmekond minutit küsitlusele vastamiseks on oluline, et kool oskaks oma järgmisi samme kavandada.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa