Puit koosneb kolmest põhilisest komponendist, milleks on ligniin, tselluloos ja hemitselluloos. Tselluloos on puidu põhiline ehituskivi, mis annab sellele tugevuse. Ligniin on mördiks ehk sideaineks, mis selle kokku seob. Hemitselluloos aitab sarnaselt tselluloosile tugevdada rakuseinu.

"Meie protsessi sisend on tselluloos, mis saadakse puittoodete tehases jahvatatud väheväärtusliku puidu lagundamisel selle põhilisteks komponentideks, selgitas Tallinna Tehnikaülikooli professor Andres Krumme saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega.". Erilises masinas lisavad teadlased tselluloosile keemiliselt muudetud kodumaist rapsiõli, teatavas koguses lahustit ja reaktsioone kiirendavat katalüsaatorit. Saadud segu kuumutades muundub tselluloos plastisarnaseks materjaliks.

Seni on kasutatud taolistes masinates valdavalt naftasaadusi. Kui tselluloosi toormaterjalina kasutamises on jõudnud Eesti teadlased juba päris kaugele, siis praegu otsitakse paremaid viise rapsiõli kasutamiseks. Täpsemalt peavad nad asendama rapsiõlis leiduvas triglütseriidi karboksüülhappe tselluloosi hüdroksüülrühmaga. Tselluloos ja triglütseriid reageerivad aga üdini erinevates keskkondades – üks vetthülgavas ehk hüdrofoobses keskkonnas ja teine vett ligitõmbavas keskkonnas.

"Peame saavutama selle, et see asendusprotsess oleks võimalikult tõhus, optimaalne, mistõttu me testimegi erinevaid reaktsioonikiiruseid, nii temperatuuri kui ka reagentide koguseid," sõnas TTÜ magistrant Paula Eda Stoicescu.

Protsessi teises otsas testib vanemteadur Illia Krasnou juba toodetud plasti ja uurib, kuidas reageerib see keskkonnatingimustele survevalus või kileks puhutuna. "Meie labori peaeesmärk on testida toodetud proovidetailide mehaanilisi omadusi, voolavust, et mõista, kuidas käitub see hiljem masinates või millised on lõpptoote omadused," märkis vanemteadur.

Kuigi uudset plasti toodetakse looduslikest materjalidest, pole see biolagunev. Samas saab seda teadlaste sõnul vaid korduvalt ümber töödelda. "Sihime just neid tooterühmi, kus toodete kasulik eluiga on pikk, näiteks autotööstuses esinevad plastdetailid või ka ehituskonstruktsioonid, kus on see materjal pikaaegselt seotud, seda kulub palju ja seda on ka hiljem võrdlemisi lihtne uuesti ringlusesse võtta," selgitas Krumme.

"Meie uurimistöö on lähedal sellele, et viie kuni kümne aasta perspektiivis võib tulla tööstuslikele tootmisele materjal, mis suudab asendada loodetavasti suure osa naftakeemiapõhiseid plaste," lisas professor.