"Oma andmete loovutamise osas oleme lasknud platvormidel meile väga lähedale tulla. Kuna oleme sellega samm-sammult ja tasapisi ära harjunud, on paljudele tundunud, et lihtsam on vältida teemale mõtlemistki," ütles kaasprofessor.

Ettevõtted vajavad andmeid ennekõike kasutajate profileerimiseks, et mõista, mida inimesel on vaja, kuidas pakkuda talle sujuvamat kasutajakogemust, teda kauem platvormil hoida ja panna käituma viisil, mis teenib kellelegi kasu. Lisaks müüakse andmeid teistele ettevõtetele. See tähendab, et andmete kogumine ja müümine on osa ärist. Andmemaaklerid liigutavad tohutuid andmekogusid.

Kaasprofessori sõnul soovivad tavakasutajad aina enam luua senisest teistsuguseid meediakasutuse mustreid ja otsitakse alternatiivseid platvorme. Näiteks on liikunud paljud kogukonnad viimastel nädalatel Elon Muskile vastanduva lainena Twitterist Mastodoni. "Praegu räägitakse suhteliselt innustunult ja natuke kindlasti sinisilmselt detsentraliseeritud sotsiaalmeediast. Aga eks me näeme, kas kriitiline mass tuleb järgi, sest suur osa inimesi jätkab kindlasti samamoodi, nagu ollakse harjutud," arutles Murumaa-Mengel.

Ta lisas, et inimestes tekitab küsimusi, kuidas jõuti olukorda, kus ettevõtted, kes juhivad ja suunavad, nügivad ja müksavad tervete ühiskondade arengut, ei pea vastutama selle eest, kuidas nad seda teevad ega andma aru, mida täpselt tehakse. "Ma arvan, et see, mis inimesi häirib, on võimu koondumine nii väheste kätte," märkis kaasprofessor.

Digiminevikuga kohtumine

Igal inimesel on õigus teada, mida tema andmetega tehakse ja kõikidel suurematel platvormidel on olemas koht, kus on võimalik alla laadida ülevaade jälgedest, mida kasutaja on endast maha jätnud. Nii saavad inimesed teada, kuidas nende andmeid kogutakse ning tehakse kättesaadavaks teistele organisatsioonidele. Maria Murumaa-Mengel koos oma kolleegidega on õppetöö raames palunud oma tudengitel see protsess läbi teha.

"Ilmneb märkimisväärne erinevus selle vahel, mida tudengid arvavad, et nende kohta teatakse, ja milliseid andmejälgi nad päriselt maha on jätnud. Seda hoomates tunnevad nad sageli õudu ja õõva. Nad saavad aru, millise detailsusega on salvestatud iga nende postitus ja klõps, ka need sõnumid, mille me oleme ära kustutanud," kirjeldas kaasprofessor.

Tudengeid hämmastas, millises koguses hoitakse aastakümneid alles pealtnäha mõttetuid andmeid. Praeguste noorte põlvkondade jaoks seisnebki üks uus keskne küsimus selles, milline on andmete säilitamiseks vajamineva virtuaalruumi ökojälg. Kaasprofessori sõnul olid mõned tudengid šokeeritud ka sellest, kui nad kohtusid omaenda minevikuga, mis võis esile tuua ebamugavaid tundeid ja mälestusi.

Ta lisas, et oma digimineviku alla laadimine on harjutus, mille iga eestlane võiks läbi teha. Nii näeb inimene, kui palju on andmeid suurtel sotsiaalmeediaplatvormidel, aga näiteks ka kohalikel ettevõtetel, kes küsivad nõusolekut liituda nende kliendiprogrammidega. "Kuigi see protsess on tüütu ja võtab aega päevi ja teinekord nädalaid, siis tasub see siiski ära," ütles Murumaa-Mengel.

Privaatsuse hindamine

See, mille alusel kiputakse sedalaadi revideerimist vältima, seisneb arvamuses, et kui pole midagi varjata, ei pea digijälgede pärast muretsema. "Inimesed unustavad ära, et privaatsus on rohkemaks, kui pahategude varjamiseks. Näiteks on vaja privaatsust vaimse tervise hoidmiseks ja selleks, et reguleerida, kellele ja kui palju ma ennast näitan ja avan," selgitas Murumaa-Mengel.

Ta lisas, et samuti tuleks arvestada, et nii maailm meie ümber kui ka meie ise võime muutuda, mille tagajärjel ei pruugi tunduda kõik sotsiaalmeediasse paisatu enam nii süütuna. Lisaks on probleemne, et andmeid kasutatakse reklaami sihtimiseks sarnastele inimestele.

"Ma ei ole kindel, kui mugavalt ma peaks ennast tundma, teades, et minu andmete põhjal luuakse koondportreed, mille abil minusugustele paremini asju müüa," ütles kaasprofessor.

Võimalus enda digitaalajalugu kustutada ja õigus olla nii-öelda unustatud ei ole praegusesse süsteemi sisse kirjutatud. Kui kustutamine oleks võimalik, tekiks kaasprofessori sõnul omakorda küsimus, kellel ja mis tingimustel on õigus olla unustatud: "Kas ka näiteks petistel ja kurjategijatel peaks olema samasugune õigus oma digitaalsest minevikust vabaneda?"

Üksikkasutaja vastutus

Kaasprofessori sõnul tasub olla uudishimulik nii oma andmete kui ka selle suhtes, kes on platvormi omanik ja millised on tema huvid. Samas ei ole päris aus kogu vastutust üksikkasutaja õlgadele veeretada. 

"Inimestel on õigus mitte olla pidevalt paranoilises valveseisundis. Kui me igal sammul hakkaksime kõike kontrollima, põleksime heleda leegiga väga kiirelt läbi. Kui suur osa inimestevahelisest suhtlusest on liikunud sotsiaalmeediasse, siis ei saa eeldada, et me kogu aeg pidevalt ratsionaalselt kalkuleeriks, kuidas ja mida me väljendame," lisas kaasprofessor.