"Kui koolitunni lõpus on klassiruumis õhk umbne, aga kuna see on läinud vaikselt ja järk-järgult, ei saa õpilased ise enam aru, et nad ei hinga head õhku. Siis pistab aga keegi pea sisse ja küsib, kuidas te siin hingata saate. Sama on tegelikult infoga, seegi võib minna halvaks," ütles Poudel.

Ta lisas, et infovastupidavus on meie oskus tulla toime infoga, seda hinnata ja aru saada, kas info on tõene ning millistel eesmärkidel on see meieni toodud. 

Kahjulik info on selline, mis ei anna meile enam vajalikku sisendit heade otsuste tegemiseks. "Kui füüsilises ruumis on näha, et keegi lämbub, siis inforuumis hätta jäänut on palju keerulisem aidata, sest inimesed elavad väga erinevates infomullides," märkis Poudel.

Nooremteaduri sõnul on suur osa meid ümbritsevast infost hea kvaliteediga. Seda on aga mõõtmatult rohkem, kui üks inimene tarbida suudab. Seega on oluline vältida infoüleküllusesse uppumist: "Info tarbimist võib võrrelda söömisega. Ka tervislikku ja vitamiinirikast toitu võib süüa liiga palju, siis see lakkab olemast kasulik. Teine asi on see, kui me tarbime rämpstoitu, kus on palju kaloreid ja vähe vitamiine," arutles Poudel.

Seega isegi kui tarbida peaasjalikult kvaliteetset infot, võib see ikkagi lõpuks olla kurnav. Teatud mõttes väsitab kvaliteetne info isegi rohkem, sest selle struktureerimine ja mõtestamine kulutab rohkem energiat. "Väsimusega langeb aga kriitikavõime ja inimene muutub haavatavaks väärinfo ja propaganda suhtes. See juhtub tavaliselt õhtul pärast pikka päeva, kui nii mõnigi vaenulik narratiiv võib tunduda loogilisem," ütles Poudel. 

Algoritmid ja infomullid

Info ülekülluses peaks aitama meil orienteeruda sotsiaalmeedia algoritmid, mis otsustavad, millist infot meile näidata. Poudeli sõnul pole aga nende kasulikkus üheselt selge. "Meie eest tehtavad valikud kapseldavad meid väga kitsasse mulli, meie infodieet muutub väga ühekülgseks ja iga klõpsuga surume me tegelikult seda mulli veel kitsamale teemale kokku," rääkis Poudel. See tähendab, et terviklikum pilt ühiskonnast läheb kaduma ja aina raskem on üksteisest aru saada.

Lisaks üksteisest äralõigatud infomullidele soodustab sotsiaalmeedia emotsionaalselt laetud uudiste levimist, sest neile reageeritakse elavamalt. "Infovastupidavuse juurde kuulubki võime sedalaadi uudiseid ära tunda ja mitte võimendada artikleid, mille pilt ja pealkiri mängib meie tunnetega," lisas Poudel.

Uuringud on näidanud, et rämpsinfo levib sotsiaalmeedias seitse korda kiiremini kui kvaliteetinfo. See tähendab, et kaalutlevamad ja temaatika eri külge rahulikumas võtmes lahkavad lood jõuavad väiksema auditooriumini. 

Kvaliteetinfo võimendamine

Diana Poudeli sõnul peaksime seega õppima, kuidas mitte reageerida kaheldava sisuga, nii-nimetatud klõpsulõksu artiklitele: "Kui pistame ühe friikartuli suhu, siis nad ei hakka meil järel lendama, internetis see aga täpselt nii toimib. Kui libastud mitu korda, kasvab inforämpsu hulk veelgi. Me peame õppima mitte reageerima, see aitab väärinfo levimist ohjata." 

Rämps- ja väärinfo levitamist vältides tuleks samas võimendada usaldusväärset infot. "Isegi kui see tähendab veidi suurema digijälje jätmist, siis see on seda väärt, kui teed selle kaudu eksperdid nähtavaks ja kuuldavaks. Oleme ise aktiivsemad. Juba laikimine on abiks, eriti noorte jaoks on see usaldusväärsuse märk," märkis Poudel.