Sellest, et maakasutus on kujunemas tundlikuks teemaks, annavad tunnistust ka mitu viimase nädala jooksul ilmunud arvamuslugu ja üleskutset. Näiteks teatasid 11 tööstuste katuseorganisatsiooni 12. oktoobril valitsusele saadetud avalikus pöördumises, et kui Eesti täidaks täielikult oma maakasutuse ja metsanduse sektoris võetud kohustused, tooks see kaasa 14 000 töökoha kadumise ja 2,5-protsendilise SKP languse.

"Osoon" käis suvel mitmes paigas nii soode taastamise kui ka kuivendussüsteemide rekonstrueerimise juures, et saada aru pingetest maakasutuse ja rohepöörde ümber.

Loodusteadlased ja kaitsjad on üle kümne aasta teinud üle Eesti ulatuslikke soode taastamistöid. Teisisõnu on kinni aetud kunagi rajatud kraavid, et taastada vee loomulik kogunemine maastikes. Selle eesmärgiks on nii elupaikade taastamine, aga aina enam ka kliimamuutuste pärssimine. Kuivendatud turvasmuldadelt lendub igal aastal umbes 1,4 miljonit tonni süsihappegaasi, toimival märgalal on süsinik aga turbakihis hoiul.

Pärnumaal Kikepera looduskaitsealal näitas looduskaitsja Indrek Tammekänd märgalale iseloomuliku taimestiku naasmist alal, millel kuivenduskraavid alles eelmine aasta täideti.

"Kunagi, kui see kuivendus tehti, oli lootus saada siia uhked suured metsad ja kasvatada sedakaudu ka puiduvarumise potentsiaali. Täna me näeme, et see viiskümmend aastat [kuivendust] on toonud tegelikult kaasa ääretult tagasihoidlikku metsamajandusliku potentsiaali kasvu. Aga küll on see looduskooslus siin teisenenud ja, ja kadunud sellised olulised mehhanismid, mida, mida see looduskooslus pakub, kas või kliimamuutuste leevendamise näol," selgitas Tammekänd.

Peamiselt piirduvad märgalade taastaimised aga looduskaitsealadega, samal ajal taastatakse majandusmetsades ja põllumajandusmaadel aga hoogsasti kuivenduskraave. Tõsi, uusi süsteeme tänapäeval enam ei rajata, kuid siiski on Eestis registritesse kantud 1,4 miljonit hektarit maaparandussüsteeme, nendest 750 000 hektarit metsanduslikud ning 640 000 põllumajandusmaadel. Kunagi tehtud, kuid registreerimata süsteemide arvelt võib kuivenduse tegelik ulatus olla veelgi suurem.

Kuivendussüsteemide mõju väljendub ka Eesti soisuse vähenemises – kui varasemalt on olnud n-ö õpikutarkus, et Eesti pindalast on 22 protsenti sood, siis tegelikult on see number palju väiksem, sest ökoloogilises mõttes toimib soona veel vaid ligi 7 protsenti, rõhutas Eestimaa Looduse Fondi märgalade projekti juht Jüri-Ott Salm.

Kuigi märgalade taastamist on Eestis nüüd juba üle kümne aasta tehtud, jäävad selle mahud Salmi hinnangul kuivendussüsteemide ulatuse kõrval "olematuks". Kuigi praegu enam uusi kuivendusi juurde ei rajata, on omal ajal tehtud kraavide mõju siiski tohutu.

"Kui me oleme praegu isegi kaitsealadel olukorras, kus isegi kaitse all olevate loodusväärtuste hoidmiseks peame tegema taastamistöid, siis näitab see küll, et oleme üle piiri läinud. Nüüd ongi väljakutse, et kuidas seda tasakaalu tagasi viia," ütles Salm.

"Eks Nõukogude ajal tehti ka praeguse aja mõistes päris palju rumalusi ja rajati süsteeme sinna, kus tegelikult ei olnud mõtet neid teha – kus maa harimisega erilist tulu ei toodetud," tõdes omaaegsetest vigadest rääkides ka Põllumajandus- ja Toiduameti maaparanduse ja maakasutuse osakonna juhataja Tiiu Valdmaa.

Lihtsad lahendused juba kasutuses

Maaparanduse ekspert, Metsatervenduse OÜ metsaülem Anti Rallmann võttis "Osooni" vastu Valgamaal Unikülas ühe kraavi rekonstrueerimistööde juures, et tutvustada tehnikaid, millega juba praegu maakasutuse keskkonnakahjusid vähendatakse. Selleks, et vähendada näiteks kraavide hooldamise vajadust, rajatakse kohtadesse, kus need ummistuma kipuvad, settebasseine. Ilma perioodilise puhastamiseta saavad kraavides areneda välja looduslikud kooslused, mis tagavad kraavides parema isepuhastumisvõime. ning see vähendab ka veega äraveetavate mineraalsete ja toitainete hulka.

Mis puutub aga kuivendusega kaasnevatesse emissioonidesse, siis selle osas häid lahendusi napib.

"Tegelikult kõik lihtsad lahendused on juba kasutatud ja siit edasi läheb juba väga raskeks," tunnistas Anti Rallmann. Tema sõnul on Eesti metsandus juba praegu teinud suuri samme kliimasõbralikumaks saamiseks. "RMK teeb suuremahuliselt soode taastamisi, peame jätma metsades säilikpuid püsti ja ka kõiki maaparandussüsteeme me enam ei taasta. Ilmselge näitena lihtsatest lahendustest võib tuua kasvõi Soomaa suured rabamassiivid, mis kuivendati 80ndatel, aga kus ligipääs oli keeruline ja kasvu paranemine nii tagasihoidlik, et seal oligi lihtne sellest loobuda ja kraavid kinni ajada."

Igal pool, ka näiteks Õru oja ääres, asi tema sõnul nii lihtne ei ole ning vales kohas kraavide sulgemine võib tuua kaasa hullemaidki tagajärgi. Metsakuivendusega tagasi tõmbamisel oleks tema sõnul väga konkreetne tagajärg.

"Peame ikkagi arvestama, et 15 protsenti Eesti metsadest on kõdusoometsad ja kui me sealt enam puitu kätte ei saa, siis see tähendab ka selle koguse jagu metsamaterjali vähem. Ja ilmselgelt on see ikkagi meie jaoks vajalik, sest lisaks energiale, saematerjalile ja töökohtadele on see ka ju maaomanike sissetuleku allikas," ütles Rallmann.

Metsanduse kõrval puudutab turvasmuldade kuivendamine tugevalt ka põllumajandust. Põllumajandus- ja Toiduameti maaparanduse ja maakasutuse osakonna juhataja Tiiu Valdmaa tunnistas, et ka ametnikeni on jõudnud surve maade kuivendamisega piiri pidada.

"Ametnikena peame andam välja rekonstrueerimise lubasid. Nüüdisajal peavad rekonstrueerimise projektid olema palju põhjalikumad ja loodussäästlikumad, arvestama vee puhastamise või elurikkuse säilitamise vajadustega, et süsteemide rekonstrueerimisel oleks mõeldud natukene ka teiste elusolendite ja looduse peale," ütles Valdmaa.

Samas tunnistas ta, et maaharimisega kaasneb paratamatult suuremal või vähemal määral CO2 emissioone ja see on koht, kus põllumajandus kipub tõepoolest kohati kliimaeesmärkidega vastuollu minema. Rohepöörde ja maakasutuse ühildamine on tema sõnul "loomulikult" võimalik, kuid sõltub sellest, kui targasti seda teha. Samas on siingi palju otsustamiskohti.

"Tegelikult oleks hea, kui meil oleksid olemas kindlad eesmärgid, kui palju meil oleks vaja põllumajandusmaad selleks, et oma rahvast ära toita. Või kui me tahame osta toitu sisse, siis selleks on vaja metsamajanduslikult metsa, et saada raha, mille eest seda toitu osta. […] Kui need piirid oleks teada täpselt, siis võibki juhtuda teinekord, et ühel pool teed hoitakse loodust, taastatakse soid ja teisel pool teed, rekonstrueeritakse metsakuivendamist," selgitas Valdmaa.

Ka Jüri-Ott Salm Eestimaa Looduse Fondist nõustus, et ees seisab oluliste otsuste langetamise aeg.

"On kurioosne, et rahastus tuleb tegelikult maksumaksja maksudest nii soode (toim) taastamiseks kui ka kuivendussüsteemidele rekonstrueerimiseks või siis ka põllumajanduseks, mis on kuivenduspõhine ja millel on turvasmuldadel hästi suured kliimamõjud. Eesti maakasutus ja tegelikult Euroopa Liidu maakasutus on selles suhtes väga vastuoluline," rõhutas Salm.