"Kui küsida, kas pilved on üksildased, siis esmapilgul tundub, et see on hullumeelne küsimus. Mõtteeksperimendi korras meeldib mulle aga mõtelda, mida tähendaks, kui mitte-inimlikul maailmal oleks tunded ja meeleolud," rääkis Pettman, kes osaleb ühe peaesinejana Tartu Ülikoolis toimuval igapäevaelu emotsionaalseid lähedusi uurival konverentsil.

Ta lisas, et katsed inimkesksest vaatekohast kaugemale liikuda on iseäranis väärtuslikud kliimaajastul, olgu nad luhtumisele määratud või mitte. Uut laadi tundlikkuse saavutamine ei puuduta tema sõnul ainult mõtlemist, vaid hõlmab meie tähelepanu ja kuulamisvõimet laiemalt.

"Kas me kunagi saame teada, mis tunne on olla nahkhiir, arvatavasti mitte. Aga proovides sellele eri viisil läheneda, olgu teaduse või kunsti vahenditega, võib see meid inimestena ikkagi mingitel huvitavatel viisidel muuta. See ei tähenda tingimata, et me ka üksteiseni jõuame, aga see tekitab emotsionaalseid ja intellektuaalseid nihestusi," arutles Pettman.

Professori sõnul varitseb seejuures oht, et hakkame välismaailma ja teisi olendid liiga kergekäeliselt inimlikustama ja omistame neile omadusi ja seisundeid, mida neil ei ole. "Kui me sellest aga täielikult loobume, siis tekitame lõhe inimese ja loodusliku maailma suhtes, unustades, et me oleme ise ka looduse osa," rääkis Pettman.

Ta lisas, et õpetab New Yorgis tudengitele kursust "Kurvad planeedid", mis samuti mängib ideega, et meeleolud ja tunded ulatuvad inimlikust sfäärist kaugemale. "Tavaliselt mõtleme kurbusest individuaalse psühholoogilise seisundina. Mis oleks aga, kui me tõstame selle planeetide mõõtkavasse. Näiteks võime küsida, mida ikkagi tähendab öelda, et emake Maa kannatab," arutles Pettman.

Empaatilise suhte loomine mitte-inimliku maailmaga eeldab ühtlasi täiesti teistsugust ajakogemust. "Me oleme kaotamas avaramat ajatunnetust, suuresti tänu tehnoloogiale ja meediale, mis meie elu killustavad. Seega on oluline küsida, kuidas kultiveerida oluliselt aeglasemalt kulgevate ajaliste kestuste tunnetust. Näiteks, kuidas muuta tajutavaks põlisrahvastelt pärit idee, et jätame meist mahajääva maailma vähemalt seitsmele järgnevale põlvkonnale," mõtiskles Pettman.

Uut laadi tundlikkuse arendamisel mängivad Pettmani sõnul olulist rolli humanitaarteadused: "Nad on nagu tähelepanu treenimise jõusaal, rääkimata sellest, et võime tundide kaupa lugeda või kirjutada ja midagi põhjalikult läbi mõelda on väga kasulikud oskused."

Pettmani lähenemine haakub posthumanistliku mõttevooluga, mis käsitleb inimest ühe liigina teiste seas ja on kriitiline inimkesksete vaatekohtade suhtes: "See on lähenemine, mis vaidlustab Immanuel Kanti seisukoha, et maailm iseeneses jääb alati kättesaamatuks ja et kogeme maailma alati inimliku kogemuse valguses. Isegi kui need katsed on mõnes mõttes naiivsed, on ikkagi oluline püüda ületada inimlik nartsissism ja rahuolu iseendaga."

Keskkonnakriisi tuules koguvad aina enam kasutust mõisted nagu ökolein ja ökoärevus. "Oleme eksistentsiaalses hetkes. Ehk on see hetk, mil lõpuks tunnistame inimese kui liigi ja meie planeedi haprust. Kapitalism, kasvusurve, tarbimine ja jäätmed on suur probleem. See on hetk, kus lootus pole päriselt kadunud, aga samas peame tunnistama, et on aeg leinata," ütles Pettman.

Kas inimkond suudab selles olukorras kollektiivselt tegutseda, selles osas jääb professor reserveerituks. "Ma olen skeptiline, sest inimesed on sellised, nagu nad alati on olnud. On olemas ökomodernistid, kes räägivad globaalsest valitsusest ja pakuvad ideid näiteks sellest, kuidas pool planeeti võiks olla metsiku looduse päralt ja teine pool üks suur linn. Ma ei ole selliste visioonide suhtes väga entusiastlik, sest need suruvad maailma liialt ühetaoliseks ja kasvatavad bürokraatia probleeme," märkis Pettman.