Viimsi on üks Eesti tihedama asustusega valdasid, kuid keset poolsaart laiub ka mitu metsamassiivi, mille põhjal on moodustatud koguni kuus maastikukaitseala. Detsembris vallale üle antud seireuuringute kohaselt elab seal hulgaliselt loomi: 37-40 põtra, 130-150 kitse, hulgaliselt jäneseid ja rebaseid ning väidetavate juhukülalistena ka ilveseid ja pruunkarusid.

"Inimesed elavad siin metsade ümber ja ka metsade keskel on mõned elurajoonid. Väga palju inimesi on ka metsades liikvel ja samal ajal on asulate vahel liikvel ka väga palju loomi. Tegelikkuses puutuvad inimesed ja loomad siin vägagi palju kokku ja konfliktid on kerged tekkima," tõdes uuringu teinud zooloog Lauri Klein.

Probleem seisneb valla elanikkonna pidevas kasvus – ainuüksi viimase nelja aastaga on valla rahvaarv kasvanud pea 2000 inimese võrra – ja varasematel loodusaladel toimuvas elamuarenduses. Kui kokkupõrked loomadega on juba praegu sagedased, siis plaanitavate arenduste realiseerumise korral muutuks olukord veelgi teravamaks.

Üks tulipunkte on Muuga sadama ja Äigrumäe vahelised lagedad, mis on küll sõralistele ideaalsed toitumisalad. Seireandmetest nähtub, et loomad külastavad neid alasid ka küllaltki tihti, kuid kui kehtestamisel olevad detailplaneeringud peaksid kinnituse saama, jäävad loomadele alles vaid üksikud suletud saarekesed.

Samal ajal ei ole Viimsis midagi, mis nende arvukust piiraks – jahti seal ei peeta ja kiskjaid ka ei ole. See tähendab, et loomade arvukus on pidevas kasvutrendis ning mõnele kohalikule on kokkupuude metsas elavate sõralistega muutunud pea igapäevaseks.

Nagu tõi välja Tammneeme küla elanik Andres Jaanus, ei paista ka kehtestatud planeeringutest uute inimeste sissevoolu vähenemist ning ei ole sugugi võimatu, et mõne aasta pärast on valla elanikkond kolmandikugi võrra suurem. See on pannud ka mõned kohalikud võitlema selle nimel, et arendustele piir pandaks.

"Ega see mets ole ju kuigi suur. Kogu metsamassiiv on võib-olla alla 2000 hektari ja on pakutud, et põtru elab meil 20 kuni 30 (viimase loenduse kohaselt isegi kuni 40 – toim.). Selle koha pealt on meil küll ülerahvastatus – optimaalseks peetakse võib-olla viis-kuus isendit hektari kohta," ütles Jaanus.

Üks peamistest olukordadest, kus loomadega konflikte tekib, on liiklus. Läbi poolsaare kulgeb 90 km/h sõidukiirusega maantee, mis läbib mitut loomade liikumisteed.

"Kuigi meil on siin olemas ulukimärk, on just siia pandud üles 70 km/h piirangu lõpp, mida autojuhid (ulukimärgist – toim) rohkem jälgivad ja see võimaldab neil siit ka 90 km/h kiiruse üles võtta – just selle koha peal, kus on kõige olulisem põtrade ülekäigukoht. Märkidega on tekitatud situatsioon, kus õnnetus on väga kerge tulema. Ja neid õnnetusi siin tuleb," tõi Lauri Klein välja ühe konkreetse ohukoha Randvere teel Mäealuse ja Leppneeme-Tammneeme maastikukaitselaade piiril.

Seda kinnitas ka linnajääger Marko Olop, kelle tööks ongi suurulukite probleemide lahendamine.

"Kõige sagedasemad juhtumid on metskitsed, kes jäävad auto alla. Tänaseks on väga sagenenud ka põtrade auto alla jäämised, kuna põtrade arvukus on Viimsi vallas väga suureks kasvanud," sõnas Olop. Ta lisas, et tänavu on juhtunud juba kolm avariid, milles on elu kaotanud kaks suurt põtra ja ka üks vasikas.

"Põtrade ja inimese konflikt on siin Viimsis igal juhul suur. Täna on kindlasti üheks probleemiks Viimsi valla laienemine. Kus roheala põtradelt ära võetakse, seal tulevad nad paratamatult rohkem vaatepilti. Täna ei ole põder milleski süüdi, pigem on ikkagi inimene tunginud tema elualadele," ütles Olop.

Lisaks liiklusele tõi Olop välja ka olukordi, kus näiteks näiteks lahtiselt jalutatavate koerte ära ehmatatud põdrad on jooksnud sisse aiapiikidesse ja seetõttu kohapeal hukkunud. Selliste juhtumite esinemise tõttu panigi Olop inimestele südamele, et lemmikloomi tasuks jalutamise ajal siiski rihmas hoida, et need metsloomi ülemäära liikuma ei paneks.

Viimsi rohevõrgustiku loomastiku ja elupaikade alusuuring hõlmas endas nii talvist loomajälgede loendust, loomaradade kaardistamist, kevadist pabulaloendust, rajakaamerate abil loomade liikumise jälgimist kui ka juhuvaatluste ja andmebaaside koondamist. Detsembris vallale esitatud uuringu tulemusel on kaardistatud 50 n-ö konfliktpiirkonda, kus on selliste probleemide tekkimise tõenäosus eriti suur.

Vald valikute ees

Kuna Viimsi on jõudmas olukorda, kus maakeskkonnast on kujunemas linnaline keskkond, peab vald ühel hetkel langetama otsuse, kuidas edasi. Viimsi rohevõrgustiku uuringu raames esitatigi vallale neli võimalikku arengustrateegiat.

Esiteks jätkata arendustega vanaviisi. Selle arengutee puhul jätkab sõraliste arvukus kasvamist, samas kui metsi ja rohumaid jääb järjest vähemaks, sest need ehitatakse järk-järgult täis või raiutakse lagedaks. Selgelt sageneks ka loomadega seotud liiklusõnnetuste esinemine. Erilist panustamist või kulusid omavalitsusele selline arengusuund ei tähendaks, kuigi pikemas perspektiivis tähendaks see siiski märkimisväärseid kulusid.

Teine lahendus oleks loomad välja püüda ja mujale toimetada või välja jahtida. Niinimetatud "Loodus ilma suurulukiteta" stsenaariumi ökoloogiline mõju ei ole päris selge, kuid on teada, et ökosüsteemide terviklikkus sõltub toiduvõrgustike terviklikkusest, mistap võib prognoosida, et sellise stsenaariumi täitumine suurendaks märkimisväärselt rohealade hooldamise vajadust.

Tõenäoselt kasvab sellegi stsenaariumi korral nii metsaraie kui elamuehituse surve ning pikemas perspektiivis viiks seegi linnalise keskkonna tekkeni. Tiheasustusega alal oleks loomade väljapüüdmine või jahtimine aga keeruline.

Kolmas alternatiiv oleks luua Viimsisse midagi looduspargi laadset – metsad aedadega piirata ja loomade arvukust reguleerida. Pargi rajamine oleks esialgu kallis, aga säilitaks ökosüsteemid ja loodushüved, nagu puhta õhu, veerežiimi kontrolli looduses liikumise võimalused jne. Seetõttu võib öelda, et tulevikukulud oleksid siiski väiksemad.

Neljas variant oleks taastada ühendus lähimate suurte loodusaladega. See tähendaks tihedat koostööd naabruses olevate Maardu ja Tallinna linna ning Jõelähtme vallaga. Ilmselt kaasneks sellega suuri investeeringuid maade omandamisesse ja täisehitatud alade loodusliku oleku taastamisse. Tulemusena pääseksid loomad liikuma ning taastuks ökoloogiline tasakaal.

Mida Viimsi rohealadega edasi teha, on nüüd valla otsustada.