Ülijuhtivus on kummaline nähtus, mille puhul materjali elektritakistus täielikult kaob, seetõttu läbib elektrivool materjali ilma energiakadudeta. Ülijuhtivus pakub palju kasulikke võimalusi, näiteks tugevate magnetite, võimsate osakesekiirendite ja nutikate kvantarvutite loomiseks.

Paraku kipub ülijuhtivus peamiselt ilmnema väga kõvas külmas, enamasti üsna absoluutse nulltemperatuuri ligiduses. Seetõttu on ammugi unistatud ja loodetud, et nähtust õnnestub tekitada ka meile igapäevaelus harjumuspärasemates temperatuurivahemikes ehk nagu tihtilugu on sõnastatud– toatemperatuuril.

Kuid seni on kõigist ponnistustest hoolimata ikkagi jäädud veel Celsiuse skaala miinuspoolele, kõrgeimgi sooritus on maandunud paukuva pakase riiki.

Nüüd aga teatavad Ameerika teadlased, et neil on korda läinud saavutada ülijuhtivus temperatuuril +15 °C. Tulemus ületab eelmise rekordi tervelt 35 kraadiga. Huvitaval kombel on ka Maakera keskmine pinnatemperatuur just enamvähem +15 °C.

Ranga Dias Rochesteri Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature, et nende materjal koosneb peamiselt süsinikust, väävlist ja vesinikust.

Tõsi on küll, et ülijuhtivuse säilimiseks toatemperatuuril peab see materjal olema ülisuure rõhu all, 2,5 miljonit atmosfääri, mis laiemasse kasutusse jõudmist kindlasti mõnevõrra piirab.

Kuid Dias ja ta kaaslased avaldavad lootust, et materjali pisut muundades võib õnnestuda rõhuvajadust ka märkimisväärselt vähendada.

Igal juhul on nüüd teadlastel teada, mis laadi materjale edasi uurida tasub: need on niinimetatud vesinikurikkad materjalid. Tänavused Nobeli auhinnad on juba  jagatud, kuid julgen küll ennustada, et mõnel järgmisel korral võidakse toatemperatuurse ülijuhtivuse avastajaid küll kandidaatidena kaaluda.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.