Inimarengu aruandes kirjutate, et suurem osa Eesti eluasemefondist pärineb nõukogude perioodist ja on seega päris eakas. Kuidas eestimaalased oma eluruume tunnetavad? Kui palju on neid, kelle arvates nende kodul on tõsiseid puudujääke, nagu näiteks pehkinud aknad, lagunenud põrandad, rõsked seinad, külma läbi laskvad aknad või on kodu ülerahvastatud?

Probleemid on suuremad just maapiirkondades, kus on vanem elamufond, inimestel on vähem raha ja võimalusi ning oskusi korraldada oma eluaseme renoveerimist. On palju eluruume, üle kümne protsendi, kus puuduvad kõige tavalisemad eluaseme mugavused, nagu dušš või WC.

Umbes neljandik leibkondade leiab, et nende eluase vajab põhjalikku renoveerimist. Kaks kolmandikku maapiirkonna peredest leiab, et nende eluase vajab olulisi parandusi. Tallinnas ja Tartus on probleemid natuke väiksemad: 70 protsenti on päris hästi rahul oma eluasemega.

Linnade puhul tuleb rääkida ka varasemast kihistusest, ehk Teise maailmasõja eelsest hoonestusest, mis nõukogude ajal pigem unarusse jäeti ja alles iseseisvumise taastamise järel taas elule ärkas ning mida on näiteks Tallinnas asutud suurte kulude ja entusiasmiga korrastama. Tegemist on hinnatud kinnisvaraga, millele pangad ka üsna heldelt laenuraha eraldavad. Toote oma raportis välja, et sarnaseid miljööväärtuslikke piirkondi on ka teistes linnades, näiteks Valgas. Seal aga ajaloolised puitmajad lagunevad edasi mitte seetõttu, et valgamaalane neis potentsiaali ei näe, vaid seetõttu, et pangad ei ole nõus pealinnast kaugel andma laenu ei suuremateks rekonstrueerimisteks ega uute majade rajamiseks.

Minu enda tutvusringkonnas on näide, kus noor professionaalne perekond soovis rajada elu Läänemaale ning ehitada sinna ka perele jaoks sobilik eramaja. Ehkki sissetulekud olid korralikud ja töökohad stabiilsetes sektorites, ei olnud pangad nõus andma laenu nende vajadustele vastava elumaja ehitamiseks. Asi ei olnud summas, vaid geograafias: koht oli panga arvates vale. Selline sättumus suurendab niigi probleemiks olevat ääremaastumist, millest inimarengu aruande mitmes peatükis juttu on. Kuidas siit edasi liikuda saaks, või kuidas siit edasi liikuma peaks?

Tegemist on väga mitmetahulise probleemiga. Inimeste majanduslik järg pole perifeersemates piirkondades ega väikelinnades nii hea. Noored pered sageli lahkuvad neist piirkondadest. Lahkutakse seetõttu, et pole tööd ja sageli on ka eluase probleemiks. Puuduvad kvaliteetsed üüripinnad ja kui pank ei ole nõus laenu väljastama, siis puudub ka võimalus elamispinda üürida. Lisaks probleem, mille te välja tõite, et isegi kui on algkapital olemas, ei ole siiski võimalik pangast laenu saada, et eluaset osta või renoveerida, sest see sama kinnisvara pole pankade arvates laenu väljastamiseks piisavalt hea tagatis. Siin tekib järgmine probleem, ehk põlvkondlik ebavõrdsus ja väga palju sõltutakse vanemate rahakotist.

On tohutult suur vahe, kas lõpetada ülikool mõni aasta enne kriisi ja leida töökoht ja rajada kodu või kriisi ajal, kus ei üht ega teist pole võimalik hankida. See jätab pitseri ka edasisele karjäärile ja elus toime tulekule. Kui paljud noored ei saa iseseisvuda siis, kui tahtmine on ja haridus peaks võimaldama, vaid on majanduse tõmbetuultes leidnud end lapsepõlvekodust varjualust otsimas ning kuidas see omakorda vanema põlvkonna elukvaliteeti mõjutab?

Raske öelda, kuidas see vanema põlvkonna elukvaliteeti mõjutab, aga kindlasti mõjutab see noorema põlvkonna elukvaliteeti. Ei ole ju mugav oma elu alustada ja peret luua, kui pole enda eluaset ja elad endiselt oma vanemate kodus. Kindlasti mõjutab see laste sündimist ja noore inimese elukvaliteeti ja enesehinnangut ja elus hakkama saamist.

Kui vaadata naaberriike, siis ikkagi luuakse palju soodsaid võimalusi just noortele peredele, et riigi toel oleks lihtsam oma eluaseme karjääri alustada. Meie noored on täiesti sõltuvad turu olukorrast ja kellel on raha on soetada või üürida, nemad saavad seda endale lubada.

Põhimõtteliselt pole aga soodsamad üürikorterid või avaliku sektori üüripinnad tavalisele perele kättesaadavad, välja arvatud juhul, kui nad on mõnes riskirühmas.

Kui Sul on algkapital, et soetada endale eluase, siis KredExi toetused aitavad mõnevõrra soodsamal tingimusel laenu saada, aga sellest siiski ei piisa paljudele noortele.

Eriti uusehitiste puhul on hinnad päris kõrged. Olles hiljuti mitmeid uusarendusi külastanud, ei saa ma jätta jagamata oma hämmastust selle üle, kuivõrd väikesed ja esmapilgul täiesti eluks sobimatud mõned neist vägagi heades piirkondades asuvad arendused olla võivad. Imekitsad trepikojad ja tibatillukesed kingakarpe meenutavad toad, kus puudub avarus ja kuhu oleks ilmselt väga keeruline mööblit sisse panna... Rääkimata sellest, et isegi enne viimistluse lõpuleviimist ja kõikide kihtide paigaldamist on tunne, et pea jääb lakke kinni.

Kui tahta natukenegi avarust saada, siis võiks arvata, et ühetoalise asemel kahetoalise või kolmetoalise poole vaatamine annaks selle võimaluse, aga vähemalt minu kogemuse järgi see nii pole: ühe kingakarbi asemel saaks siis kaks või kolm kingakarpi, mis omavahel kitsaste käikudega ühendatud. Paljukirutud nõukogude aegsete paneelmajade ruumikogemus on kohati isegi inimlikum ja meeldivam. Muidugi on ka erandeid ja tõelised luksuskorterid pakuvad kindlasti meeldivamat keskkonda, aga neid saavad endale lubada väga vähesed.

12. juuni Sirbis kirjutas Londonis eluruumide projekteerimise alal töötav Laura Linsi seal eluruumidele kehtestatud nõuetest. Näiteks kahele elanikule mõeldud kodu peab olema vähemalt 50 ruutmeetrit ja sel peab olema vähemalt viie ruutmeetrine rõdu, terrass või muu väliala, iga lisaelanikuga tuleb juurde nõutavaid ruutmeetreid ka kööki, elutuppa jne. Magamistubadele kehtivad miinimumnõuded, mis võtavad arvesse ka seda, kui mõni elanik kas juba sisse kolides või elu hilisemas etapis võib vajada liikumiseks abivahendeid jne.

See kõik, nagu ta välja toob, pärsib arhitektide loomingulisust, aga aitab ka vältida puukarendajaid, kes loovad eluruumi, mis ahistab, kus pole hea elada ja mis kokkuvõttes vajab pigem varem kui hiljem ümbertegemist ja raiskab seega ressursse, täitmata oma eesmärki. Just selle tugeva keskmise taseme loomine, jätkusuutlikkus ja elanike huvide kaitse on Laura Linsi sõnul eluruumidele standardite määramise taga.

Täiesti eraldi teemaring on aga seotud uusehitise segregeeriva mõjuga. Hirmkallid korterid, kus juba parkimiskoht maksab viiekohalise summa, jätavad väiksemate sissetulekutega inimesed sõna otseses mõttes ukse taha. Kuivõrd segregeeritud on eesti korteriturg? Kas ja kuidas tegeletakse segregatsiooni vähendamisega?

Turumajanduslikes tingimustes on eluasemeturg üha rohkem ja rohkem segregeeritud. Seda me näeme selle pealt, kui erinevad on eluasemed, mis erinevatesse linnaosadesse ehitatakse.

Kui Tallinna puhul näiteks Lasnamäel või mõnes kaugemas piirkonnas on palju väiksemaid ja kättesaadavama hinnaga uusi eluasemeid ehitatud, siis kesklinna piirkonnad ja populaarsemad piirkonnad on ikkagi päris luksuslikud ja sinna korteri soetamine on noorele perele väga keeruline.

Samuti näeme segregatsiooni vaadates seda, millised elanikegrupid kuskil elavad. Näeme inimeste majandusliku järje alusel järjest süvenevat kihistumist. Just Tallina ja Tartu puhul on kesklinnapiirkonnad muutunud väga jõukateks ja äärelinna piirkonnad ning paneelelamu piirkonnad vastupidi järjest enam segregeerunud, ehk sinna on kolinud sisse pered, kelle majanduslik järg ei ole nii hea.

Võrreldes nõukogudeaegse perioodiga on kõik täiesti vastupidi. Varem olid paneelpiirkonnad populaarsed elupaigad ja siselinna elamud lagunenud. Nüüd olukord vastupidi ja järjest süvenev.

Näeme oma uuringute tulemusena ka seda, et isegi kui konkreetse pere ressursid ei ole endal nii suured, siis mitmekesise sotsiaalse taustaga inimeste koos samas majas elamine juba aitab ka kehvemal järjel inimestel oma elujärge parandada.

Eriti kortermajade puhul paistab see silma, et kui ühes kortermajas on jõukamad ja vaesemad inimesed, siis läheb ka vaesematel paremini. Nad tõmmatakse kaasa, renoveeritakse siiski need majad ära ja kokkuvõtes polegi see vähemkindlustatud perele kulukam, vaid eluaseme halduskulud lähevad renoveerimise tagajärjel odavamaks.

Kui kortermajas pole eestvedajaid või jõukama staatusega inimesi, jääb asi ettevõtlikuse ja oskuste taha. Sellepärast on väga olulne, et sotsiaalne mitmekesisus säiliks, et ei tekiks suurt kihistumist, et kõik rikkad ei koliks paneelelamute piirkondadest ära eramute rajoonidesse või siselinna. Siis on kokkuvõttes kõigil parem elada.

Kui planeerida uusi elamupiirkondi, siis võiks seal näha nii väiksemaid kortermaju kui luksuslikumaid elamispindasid, nii eramaju kui kortermaju, et see linnapilt ka elamufondi mõttes poleks nii eristunud, et on ühed piirkonnad, kus on väga väikeste korteritega suured kortermajad ja teised piirkonnad, kus on luksuselamud.

Mida rohkem mitmekesisust elamufondis, seda rohkem mitmekesisust inimeste sotsiaalmajanduslikus koosluses ja kokkuvõttes toob see kasu kõigile linnaelanikele. See on see tee, mille on valinud näiteks Soome.

Kui me vaatame Helsingi eluasemeturgu, siis seal tõepoolest selliseid suuri kortermajade piirkondi me ei näe ja kogu eluasemepoliitika ja linnapoliitika on olnud väga teadlikult suunatud just sellele, et vältida sotsiaalset kihistumist ja uute piirkondade rajamisel on pööratud tähelepanu, et oleks subsideeritud üürikortereid, turu pakutud üürikortereid ja ka eraelamufond samas piirkonnas saadaval. See aitab erisusi kindlasti vähendada.