Loomulikult pole see päris nii ühene ja on esitatud ka vastuargumentente, et on olemas teisi kultuure ja tsivilisatsioone meie praeguse domineeriva tsivilisatsiooni kõrval ja kas ikka peab ühtmoodi halvustavalt nad kõik ära märkima.

Seda filmi mitu korda läbi vaadates tekkis neli mõttelõnga. Esimene mõttelõng võiks olla selline: antropotseen ja kultuur. Ühelt poolt meie praeguse domineeriva tsivilisatsiooni kultuur, mis on meid viinud rolli, kus meie mõju keskkonnale on väga massiivne. Teiselt poolt tekib küsimus, mil määral tugevalt muutunud tehislikus inimtekkelises keskkonnas elavad inimesed on suutelised ise tajuma selle keskkonna mõju. Nimelt hakkab see keskkond omakorda meie kultuuri mõjutama. Kas meie praegustel otsustajatel on küllaldane ettevalmistus selleks, et aru saada, mida see inimese ajajärk või antropotseen oma sisult ja olemuselt tegelikult tähendab?

Teine mõttearendus võiks olla seoses filmi hüppamisega ühest maailma otsast teise. Vaataja saab külastada erinevaid paiku, kus antropotseeni mõju eriti võimsalt esile tuleb. Üleilmsed asjad peegelduvad aga alati ka lokaalses, antud juhul Eesti kultuuris. Ka meie maastike ja meie elukeskkonna kasutamise üle tasuks mõtiskleda. Ehk on võimalik tõmmata mõningaid paralleele seoses filmis nähtuga näiteks meie metsakasutuse osas või seoses meie ambitsioonidega maavarasid kaevandada või suuri infrastruktuure rajada? Neid mõtlemiskohti on palju ja midagi ei ole teha – oleme selle sama antropotseeni mõtlemise sees ja ka meie endi puhul tekib paratamatult see küsimus, kuidas siit edasi minna.

Kolmas mõttelõng mis mul pähe tuli, on antropotseen ja tulevik. Kas endistviisi on üldse võimalik edasi minna? Tegelikult on väga paljudel rahvusvahelistel foorumistel üsna selgelt juba öeldud, et ei saa. Selline kultuuri toimimine, selline suur narratiiv lihtsalt ei ole kestlik ja midagi tuleb ette võtta. Küsimuse teine pool on, et mida täpsemalt ette võtta ja see on küsimuste küsimus, sest lihtsat vastust pole.

Kuidas jõuda tänavapäevasest kitsast majanduslikust homo economicuse mõtlemisest välja laiamääralisemale mõtlemisele, mida võiks nimetada homo ecologicuse mõtlemiseks? See on üks meie suurimaid väljakutseid. Tahaks, et see, mida me praegu nimetame antropotseeniks võiks lõppeda ja algaks uus ajastu, mille nimi võiks olla näiteks ökotseen. See oleks selline, kus inimkeskkond ja looduskeskkond üksteist toetades koos toimivad.

Viimane filmi vaadates tekkinud mõttelõng puudutab iga üksikisikut, kes võiks mõelda selle peale kes olen mina selles keskkonnas. Kuidas ma oma rolli enda jaoks lahti mõtestan? Kes ma olen? Mis on minu eesmärk? Kuhu mina kui üksikisik selles meie tehnilises keskkonnas tahan tegelikult välja jõuda? Sellised mõttelõngad võiks tulla kaasa, kui te seda flmi vaatate.

Keskkonnakuu raames linastub ETV-2s neljapäeval, 21. mail kell 20.05 film "Antropotseen – inimese ajajärk". Jennifer Baichwali, Nicholas de Pencieri ja Edward Burtynsky dokumentaalfilm viib vaataja 20 riiki kuuel mandril, otsides eriti muljetavaldavaid märke inimese pöördumatust ümberkujundustööst oma koduplaneedil. Film on viimane triloogiast, kuhu kuuluvad veel "Tööstuslikud maastikud" (2006) ja "Vesimärk"(2013).