Vereimejatel puukidel on Eestis raske elu
Puugid on loodusliku süsteemi loomulik osa, kuid inimesele näib see looduse pakutava karuteenena, selgitab Tartu ülikooli vanemteadur Jaan Liira. Mida peaksime arvama metsas elutsevate puukide ohust hetkel ja tulevikus? Erinevalt üldlevinud arvamusele on Eesti metsades kümneid kordi vähem puuke võrreldes Lääne-Euroopa metsapiirkondadega. Kliimamuutus võiks suurendada meie maastike puugirohkust, kuid ainult pärast seda, kui on muutnud Eesti metsade koosseisu.
Puugid on tuntud kui inimeste jaoks kurjade haiguste levitajad. Samas tuleb tõdeda, et erinevalt paljudest teistele inimesele spetsialiseerunud haigustest on inimene puugi ja tema vahendatud haiguste jaoks pigem kõrvaline ohver. Puugi peamine eluring on kohanenud loomadele ja lindudele rohurindes või rohurindest veidi kõrgemal.
Puukide ökoloogia mõistmise teeb keeruliseks nende mitmeetapiline eluring, või täpsemalt defineerides, mitmeaastane eluspiraal. See algab koorumisega munast, mis munetud koos paari-kolme tuhande teise munaga mulla ja kõdu sisse. Seejärel toimub mitu ümberkehastumist, millele iga kord peab eelnema keretäis (meie mõõdus tilgakene) soojavereliste verd. Puugi eluspiraalis on kolm staadiumit: vastne ehk larv, nümf ja sigimisvõimeline täiskasvanu ehk valmik.
Veredoonori leidmine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata. Selleks tuleb päevi, nädalaid või ka paar suve käia rohu sees üles-alla, et haakuda mööduva peremehe külge. Puugid on aktiivsed vaid mõõduka ja kõrgema õhuniiskusega perioodidel, kuna nad on vägagi õrnad olevused – eriti noorjärkude kehakate on väga õhuke ja neid ohustab kuivamine. Kuivadel aegadel, seda siis päeva keskel või põuastel suvedel varjuvad nad lehekõdusse, samblasse, mulda või mõnda teise niiskemasse paika.
Puugid ei saa istuda suvi otsa kena koha peal ja peremeest oodata, vaid peavad pidevalt sobivat kohta valima – kas varjus või „jahil“. Maastikuliselt on puugid suhteliselt paiksed, nende levimine toimubki vaid peremeesloomade küljes ringi „ratsutades“. Peremehe valik on lai, aga valdavalt toituvad vastsed rohu sees elavatel pisiimetajatel (aga ka rohus elavatel lindudel ja isegi roomajatel), nümfid ja täiskasvanud emased aga kõigil, kellel soe veri. Suurimetajad on üldiselt täiskasvanud puukide sihtmärgiks. Samas on loomi, kes toituvad puukidest või lihtsalt puhastavad ennast kõigest, mis karvade/sulgede vahel.
Puugi eluspiraal, kus ta mitu korda oma elu jooksul peab ronima ringi peremehe otsingul, toituma verest ja peituma maapinna kõdus moondeks ja talvitumiseks. Autor: Jaan Liira
Kokkuvõttes hukkub palju puuke oma eluspiraali jooksul ja tulemus on, et täiskasvanuikka ja uue järglaspõlve loomiseni jõuavad vaid vähesed isendeid. Selle korvab siis tuhandetesse ulatuv munade hulk.
Üleeuroopalised puugiuuringud
Tartu ülikool osales rahvusvahelises põllumajandusmaastike uuringus smallFOREST, milles keskenduti põldudevaheliste salumetsade elurikkusele ja nende pakutavatele ökosüsteemi teenustele. Muuhulgas uuriti ka üht elurikkuse pakutavat „karuteenet“: puuke ja nende poolt levitatavaid haiguseid (loe ka teadusartiklit).
Keskenduti võsapuugile (Ixodes ricinus) ja puukborrelioosi põhjustavale bakterile kui üleeuroopaliselt levinud liigipaarile. Selgus, et Eesti metsad ei ole pooltki nii puugirikkad kui veidi lõunapoolsemad. Eesti peaaegu puugitühjad või mõne puugiga 100 m² lehtmetsad kahvatuvad selliste Saksamaa, Rootsi ja Belgia metsade ees, kus võib samal alal leida sadu puuke. Karmimates kohtades võib üheainsa proovivõtuga koguda üle 500 isendi. Paljud neist on küll vastsed (sest nad kooruvad koos munakuhilast), aga võib leida ka mitmesaja nümfi või mitmekümne täiskasvanud puugiga paiku metsas.
Puukide ökoloogia kvantifitseerimine osutus vägagi keeruliseks: puukide arvukus sõltub paljudest faktoritest, alustades kliimast, maastikust kuni konkreetse koha kõdu ja mullani välja. Selgus, et kui kõik tegurid ühte patta panna, siis peamisteks puukide arvukust limiteerivateks põhjusteks osutusid (meie piirkonna) talvine kliima ja metsa kulu- ja varisekihi omadused – ehk siis rasked ajad ja nende üleelamise varjekohad.
Aeglaselt laguneva lehekõduga metsades leiavad puugid endale paremat varjupaika ebasobiva ilmaga perioodideks, meil talvel, ja põuastel suvedel lõunapoolses Euroopas. Maastikuliselt määrab puukide arvukust metsa enda ja ümbritseva maastiku sobivus puugi peremeesloomadele. Vaadates tulevikku, võib Eesti puukide arvukus meie metsades kasvada, aga see ei toimu kohe peale kliima soojenemist ja niiskemaks muutumist, vaid pigem veidi kaugemas tulevikus, ehk peale seda kui metsamajandus on ümber orienteerunud lõunapoolsematele lehtpuuliikidele ning metsad on muutunud avatumaks, soojendades metsamulda. Inimene ei ole puugile oluline kui veredoonor peremees ja transpordiorganism, vaid hoopis puugi elukeskkonna ja peremeesloomade arvukuse mõjutaja – seda siis metsa koosluse ja metsa ümbruse maastiku kujundajana.
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool