Inimese luude uurimine annab mitmesugust informatsiooni kunagiste populatsioonide kohta. Seejuures ei ole olemas kahte identset luustikku: sarnaselt sõrmejälgedele on iga inimese luustik unikaalne. See kannab endast infot tema vanuse, soo, pikkuse ja välimuse kohta.

Samuti annab luustik aimu inimese eluviisist: kas ta tegi füüsiliselt rasket tööd, milliseid haigusi ta põdes ja mitu luud elu jooksul murdis. Võimalik on teha ka keemilisi analüüse, mis annavad aimu näiteks inimese toitumisest ja rändest. Kõik kogutud infokillud moodustavadki inimese bioloogilise profiili.

Inimese eluloo koostamiseks analüüsivad luu-uurijad luude väliseid tunnuseid nagu luude areng, suurus, lihasekinnituste tugevus, ja luude kuju. Selgitatakse, kas tegu on lapse, nooruki või täiskasvanuga. Kuna täiskasvanutel on sootunnused selgelt välja arenenud, on nende puhul võimalik kindlaks teha ka seda, kas tegemist on mehe või naisega. Ühtlasi saab näiteks reieluu kogupikkust teades välja arvutada inimese kehapikkuse. Koljuluude kuju viitab inimese näojoontele ja ka pärilikkusele.

Luustikud on arheoloogias oluline allikas, lubades taastada kunagi elanud inimeste lugusid. Need lood omakorda aitavad paremini mõista tollast kultuuri. Üht või mitut kalmistut uurides asetseb luudelt saadud teave laiemasse konteksti ja võimaldab näha, kas kunagises ühiskonnas on naiste, meeste ja lastega käitutud erinevalt: näiteks maeti perekondi koos või maeti lapsi täiskasvanutest eraldi.

Skelettide bioloogilise profiili uurimine on tähtis ka tänapäevaste luustike puhul. Kohtuantropoloogias aitab leitud luustiku bioloogiline profiil politseid. Näiteks selleks, et tuvastada isik, kelle luud leitud on, peab politsei teadma, keda otsida – täiskasvanut või last, meest või naist.

Luustiku bioloogilise profiili koostamine on iga luu-uurija esimene ülesanne. Kogutud info moodustab aga aluse edasiseks tööks. Inimeste luustikelt kogutud elulood on mineviku kultuuride mõistmise alus ning ka oluline abiline tänapäevases kiriminoloogias.