Ookeanide hapestumine on üsna huvitav teema, juba mõnda aega on teadlased hakanud sellega tegelenud, aga siia Läänemere piirkonda on see jõudnud mõned aastad tagasi.

Põhimõtteliselt on see ookeanivee pH taseme muutus. Me põletame fossiilseid kütuseid ja läbi nende protsesside satub atmosfääri süsihappegaasi – väga palju ja väga kiiresti. Ja maailma ookean, mis katab enamuse meie planeedist, on üheks looduslikuks puhvriks, mis võtab osa sellest süsihappegaasist enda peale.

See kiire muutus ongi see, mis tegelikult probleeme tekitab, loodusorganismid ei suuda nendele kiiretele muutustele reageerida.

Probleemidest tekitab hapestumine eelkõige nendele organismidele, millel on lubikestad, näiteks korallid ja erinevad mereorganismid, millel on eksoskeletid. Neil muutub palju keerulisemaks nende struktuuride tekitamine ja säilitamine.

Läänemere üheks suurimaks probleemiks on eutrofeerumine, mis on siis toitainete üleküllus. Ja nüüd on siis hiljutised uuringud näidanud, et eutrofeerumise esmased tunnused nagu vetikaõitsengud, suurenenud produktsioon nii madalas rannikumeres kui ka avameres, neid tunnuseid soodustab ka süsihappegaasi kontsentratsiooni tõus.

Mida iga inimene teha saab? Eelkõige jälgida oma süsinikujälge. Tänapäeval räägitakse sellest palju, aga ka meres on seda jälge tunda.