Peaminister juhib valitsust, riigikogu esimees hoiab silma peal parlamendi tegemistel, kuid president ei juhiks nagu midagi. Sealt võikski siis järeldada, et teda polekski nagu vaja – hoiaks kokku raha, ei peaks vaeva nägema parima kandidaadi otsimisega. Sadakond aastat tagasi niimoodi mõeldigi, Eesti vabariigi algaastail riigipea ametikohta meil ei olnudki.

Kui sellesse sajasse sekundisse tahan ma mahutada risti vastupidise arusaama presidendist – et teda on just vaja. Poliitika uperpalliramistega oleme juba harjunud – me saame nimetada ainult ühepeaministri, kes on ametis olnud soliidse aja, parlamendi esimeest me valime ümber igal aastal. Kui me sama tempoga peaksime vahetama presidente, siis võiks ka kõige rahulikuma meelelaadiga inimene hakata arvama, et midagi on lahti Eesti riigis.

Arvan, et just stabiilsuse väljendamine oli juhtmõtteks meie põhiseaduse väljatöötajatel umbes veerand sajandit tagasi, kui president suuresti jäeti ilma tegelikust võimust. Millest ta siis ilma jäeti ja mis talle siis asemele anti?

Mitte otsustada, kuid hoida silma peal. Mitte sekkuda valitsemisse, kuid juhtida tähelepanu. Mitte piirduda poliitikutega, vaid rääkida ka rahvaga.

Ei ole olemas mitte ühtegi institutsiooni, kes saaks presidenti ametist lahti lasta lihtsalt niisama. Sellega seadusandjad väljendasidki oma soovi tagada ühiskonnas stabiilsus presidendi ametikohaga. Las nii ka jääb.