Ohu eest, et armastus on ohustatud tunnete liik, hoiatab meid prantsuse filosoof Alain Badiou, kes väidab, et armastust kipuvad tänapäeval asendama sobiva partneri väljaselgitamine suhtlusportaalides ja mittesiduvate naudingute otsingud.

Kuidas aga selgitada asjaolu, et ilukirjanduslikud armastuslood pole põrmugi kaotanud oma populaarsust?

Võtame nendest ühe kuulsama ehk William Shakespeare’i “Romeo ja Julia”. Mida see meile räägib? Seda, et armumine on ettearvamatu, juhuslik kohtumine, mis tekitab sotsiaalselt sobimatu ühenduse ning paiskab seetõttu elu segamini.

“Miks oled Romeo? Sa salga isa, keeldu oma nimest, ” ütleb Julia armsamale ja nende armastus kutsub neid ületama võimatut, taasleiutama elu mitte identiteedi vaid erinevuse vaatepunktist.

Tegemist on omamoodi universaalse kirjandusliku armastuse stenaariumiga, mis kordub eri variatsioonidega lõpmatutes lugudes.

Teine kuulus kirjanduslik armastajate paar, Paolo ja Francesca jutustab Dante Alighieri “Põrgus” oma armumise lugu. See juhtuski siis, kui nad lugesid koos raamatut, mis jutustas ühest teisest ehk Lanceloti ja Guinevere’i armastusloost.

Lugu tekitab siin aga lugu, mida Francesca jutustab Dantele ja Dante omakorda meile.

Kas peaksime sellest järeldama, et kirjanduslik armastus on pelgalt lohutav fiktsioon mis aitab meil taluda tegeliku elu armastusvaesust?

Otse vastupidi – kirjandus pigem võimaldab meil armastust ka päris elus ära tunda. See pole nii, nagu kirjutas Tammsaare, et “tee töö ja näe vaeva, siis tuleb armastus ka”, sest armastus tuleb elus hoopis ootamatu kingitusena. Kuid tööd ja vaeva on vaja küll selleks, et armastuse kingitust hoida ning kestma panna.

Kuidas seda teha, tuleb aga igaühel päris elus ise avastada või leiutada, sest ilukirjandus on selles osas paraku üsna napisõnaline.