Nii PISA-test kui ka teised rahvusvahelised haridusvõrdlused osutavad, et Eesti õpetajad, eriti just vene õppekeelega koolides, on valdavalt nn teadmiste otseülekande traditsiooni kandjad. Kaasaegseid konstruktivistlikke õpetamispraktikaid rakendatakse vähe, õpilaste õpioskuste ja õpistrateegiate kujundamine pole fookuses.

Mõtestamise, refleksiooni ja kriitilise vaate asemel domineerib äraõppimine. Samuti ei paku Eesti kool piisavalt individualiseeritud õpimudeleid ega arvesta õpilaste erinevusi võimekuses ja õpistiilides.

Tulemuseks on tugev keskmine, aga vähe tippe, head teadmised, aga kesised oskused ja julgus neid loovalt ja nutikalt kasutada.

Pingutus tuleb suunata uue, kaasava ja konstruktivistliku, õpikäsituse tegelikuks, laialdaseks juurdumiseks Eesti koolis. Sellele aitaks kaasa:

- toetus õpivormide mitmekesisusele – uurimuslik, loov ja mänguline õpe, projektõpe, seiklusõpe, rühmaõpe, õuesõpe, pööratud klassiruum. 45-minutilite tundide asemele temaatilised õppesessioonid jms, koos õpikäsituste-alase maailmakogemuse monitooringuga ning Eesti parimate praktikate kogumise ja levitamisega. Sihiks arendada kõrvuti erialateadmistega oluliselt rohkem noorte sotsiaalsed oskusi ja isiksuseomadusi, panna nad juba õppetöö käigus iseseisvalt kaaluma, otsustama ning vastutama. Need on iseäranis olulised poiste puhul.

- muutuvale õpikäsitusele fokusseeritud, sellekohaseid praktilisi oskusi edastava täiendkoolituse süsteemi väljaarendamine, mõeldud nii õpetajatele kui koolijuhtidele. Hiljutine õpetajate täiendkoolituse reform pole ennast õigustanud, koolidele tuleks tagasi anda täienduskoolituse vahendid, nende kasutamine suunata eelkõige just õpikäsituse uuenemisele.

- uuele õpikäsitusele sobivate hindamisvahendite loomine, testimine ja juurutamine põhimõttel – hea saab olla kümnel eri viisil. Siht: iga õpilane on tunnustatud, iga Eesti kool on omanäoline (eliit)kool. Õppuritel on tugevam sõnaõigus. Õpilaste ja üliõpilaste seisukoha arvestamine on paratamatu õpetaja/õppejõu töö hindamisel.

- ettejõudnutele – lihtsad ja usaldusväärsed vahendid õpetajale õpilaste arengupotentsiaali määramiseks ja erinevuste avastamiseks, didaktilised tööriistad erineva arengupotentsiaaliga rühmade õpetamiseks.

- nn kasvuhooned tippude väljaarendamiseks, koostöös ülikoolidega.

-maailmas kasutatavate erinevate koolimudelite võrdlev käsitlus, Eesti koolikultuuri analüüs sellel taustal, kuivõrd praegune koolimudel toetab kuuluvustunnet, meeskonnavõimekust, õpetajate-õpilaste meie-tunnet.

Veel murekohti:

• Etiiger: Meie enesepilt tehnoloogiasõbralikust ühiskonnast ei pea enam paika, hakkame selles osas teistest maha jääma. Hoolimata sellest, et enamik noortest inimestest kasutab arvutit ja lahendas ka ülesandeid arvutis, on ka meie noorte äsja kooli lõpetanute probleemilahendusoskused pigem osalenud riikide teises pooles. Taas viitab see võimalusele, et meie haridussüsteem ei õpeta piisavalt loovust ja eri oskuste kombineeritud kasutamist uudsetes olukordades. 21 sajandi ootustele vastaval digipöördel hariduses oleks potentsiaali viia Eesti taas maailma e-tippude hulka.

• Võrreldes teiste OECD riikidega paistab ebameeldivalt silma Eesti õpetajaskonna nõrk positsioon ühiskonnas. Seejuures on Eestis lõhe õpetajakoolituse ja teiste erialade lõpetajate vahel üks suurimaid, õpetajate kahjuks. Just Eestis (koos Venemaaga!) on õpetajate palga suhe riigi keskmisesse palka kõige enam õpetajate kahjuks. Nõrkus tähendab – õpetaja töötasu pole konkurentsivõimeline, puudub konkurents õppekohtadele õpetajakoolituse õppekavadel, õpetajaskond jääb teadmiste poolest teistele kõrgharitutele alla, õpetajate endi ebakindlus ja rahulolematus.

• Kuigi Eesti inimeste teadmised on maailmatasemel, samas jääme paljudele alla ettevõtlikkuse, loomingulisuse, innovaatilisuse osas. Eesti probleem pole teadmistes, vaid oskuses, valmisolekus, motiveerituses neid kasutada. Meie haridussüsteem toodab palju tarkust, samas kasinalt isiksuslikke kvaliteete. Meil on palju tarku nohikuid. 21. sajandi tööturg ootab aga rutiinse kognitiivse või käelise tegevuse asemele üha rohkem ekspertmõtlemist ja keerukamat suhtlemist – eestvedamist ja loomingulisust, ettevõtlikkust ja meeskonnavõimekust, riskijulgust ja leidlikkust. Pingutus võiks olla kahesuunaline. Esiteks – õppesse rohkem tänaseid praktilisi oskuseid, teiseks – rohkem sotsiaalsed ja enesekohased oskuseid. Just viimane tundub olevat Eesti nõrk koht.

Eesti kool ei vaja revolutsiooni, ta vajab rahulikku kindlat uuenemist, mille märksõnadeks võiksid olla – paindlikum ja kaasavam õppimine, õpetajale väärikas positsioon, kõiki puudutav digipööre ning kool ja päriselu rohkem sõbraks.