Ruusi arvates sunnib tudengite keskel viibimine ka iseendal n-ö silma peal hoidma. «Õpetamine paneb ka ennast rohkem pingutama, et oleksid väga heal tasemel,» rääkis Ruus.

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist muutus Ruusi töös kõige rohkem see, kuidas eri sündmustest ja õigusest rääkida. «Tegelikult polnud alates 1957. aastast ideoloogiline suund enam nii jäik ning punaste ainete õppimine ja õpetamine sõltus suuresti õppejõust,» meenutas ta.

Kogu ülikoolis veedetud aja jooksul, nii õppides kui õpetades, on üheks suureks muutuseks olnud tudengite suhtumine ülikooli ja tudeerimisse. «Tänapäeva tudeng õpib kõike väga valikuliselt ja mõtleb, kas tal on seda konkreetset ainet või informatsiooni edaspidi vaja.»

Näiteks mõeldakse tihti ajaloo ainete puhul, kas seda vajatakse tulevikus töötades. «Erialastesse ainetesse suhtutakse palju hoolsamalt ja tähelepanelikumalt. Mõeldakse, et kui minnakse advokaadiks õppima, et siis peab seadust ikka tundma.»

Üheks suureks muutuseks selle aja jooksul on olnud teaduskondade omavahelise suhtlemise ja koostöö muutumine. «Kindlasti ei ole enam seesuguseid ühiskondlikke ja üle-ülikoolilisi organisatsioone. Mulle tundub, et teaduskonnad tegutsevad rohkem eraldi ja omaette,» sõnas Ruus.

Milline oli tudengielu 1950. aastatel?

Kui Ruus oli tudeng, toimis üliõpilaste ametiühing, mis korraldas eri üritusi ja võistlusi. «Oli palju isetegevusringe ja teaduskonnad võistlesid omavahel, näiteks olid näiteringid ja need etendasid võistu omavahel eri näidendeid.»

Tol ajal oli paljudel tudengitel tihti peenike pihus, mistõttu käidi teaduskonna sööklas sinepiga leiba söömas. «Seal telliti endale teed ja söödigi leiba, mis oli laual tasuta. Nii oli kõige odavam.»

Ruusi sõnul hoidsid tudengid viiekümnendatel väga kokku ja olemasolevast võeti maksimum. «Kui tänapäeval on paljude noorte jaoks olulised näiteks riided või välimus, siis toona ei olnud lihtsalt palju asju kättesaadavad ja seega oldi rahul sellega, mis olemas oli.» Ühiselamu ehk intri tubades elati mõnikord lausa kümnekesi koos, kuid hakkama saadi sellegipoolest.

«Ühika hind oli pigem sümboolne ning kõik nägid vaeva selleks, et stipendiumi saada, sest see oli elulise tähtsusega,» rääkis Ruus. Toona oli stipendium keskmise palga suurune ning tudengid õppisid hoolega. «Tekkisid sõpruskonnad, kus õpiti üheskoos, käidi väljas ja kursusel üleüldse kujuneski seesugune õppimise vaim.» Üksteist motiveeriti palju ning kuna tegemist oli juura õppimisega, siis ei lubanud see teadmine halvasti õppida.

Seltsielu ja veesõjad

Üheks populaarseimaks kohaks tudengite seas oli raudteejaama restoran Liiper. «See oli väga popp koht ja kuna Tiigi ühiselamu ei jäänud raudteejaamast kaugele, siis ei olnud sinna kauge maa minna ja nii seal siis õhtuid veedetigi,» meenutas Ruus.

Lektori sõnul oli toona väga oluline, et tudeng jõuaks ja käiks loengutes. «Mõned muidugi ei jõudnud pärast Liipris veedetud õhtut loengusse, kuid eks ka see käis tudengielu juurde,» arvas Ruus. Loengutes kohalkäimine oli oluline seepärast, et loeng või seminar oli ainus koht, kust saadi õppematerjal. «Tänapäeval on muidugi kõik tudengitele palju kättesaadavam, kuid toona oli vaja loengus käia, sest muidu polnud võimalik eksamiks õppida – materjali polnud.»

Ruus meenutab ka Tiigi intri veesõdasid. «Tänapäeva tudeng ei kujuta ettegi, missugune see veesõda seal välja nägi. Kui keegi läks läbi sisehoovi, siis võis üsna kindel olla, et ülevalt visati talle pangetäis vett kaela,» meenutas Ruus naerdes. Lektoril on hästi meeles olukord, kus tema kursuseõed hakkasid peole sättima ning tulid mõne aja pärast ühikatuppa kiiresti tagasi. «Nad olid läbimärjad, aga ega siis keegi pahane ei olnud – see käis kõik tudengielu juurde ja nii oligi ette nähtud.»

Teadus tagasivaates on artiklisari, milles Tartu ülikooli emeriitprofessorid ja -dotsendid räägivad oma erialavaldkonna arengust ja isiklikust karjäärist. Artiklid on valminud Tartu ülikooli ajakirjandusmagistrantide algatusel.