Miks on lubatud kasutada rotimürki, kui samal ajal taunitakse looma abitusse seisundisse jätmist? Alaealise juuresolekul ei tohi looma hukata, aga kalapüügivõistlust peetakse vahvaks pereürituseks?

Näib, et kohtleme loomi meelevaldselt – nii, nagu meile sobib. Millest aga peaks sõltuma loomade suhtes kehtivad eetilised normid?

Üks võimalus on siduda need loomade endi omadustega, näiteks sellega, et loom on tundlik. Kui me aga räägiks loomade õigustest ainult nende tundlikkuse alusel, ei oleks loogiline rääkida nende õigusest elule. Eetilised normid sõltuvad ka inimeste hoiakutest, mis võivad olla nii kultuurilised kui ka psühholoogilised.

Soe, pehme ja suurte ümmarguste silmadega olend tekitab meis ka sooje tundeid ning soovi sellist olendit kaitsta. Selliseid hoiakuid peetakse sageli sentimentaalseiks ja seetõttu normide kehtestamise alusena kohatuiks. On tõsi, et mõnikord peame sellistest tunnetest üle olema. Kuid kas alati?

18. sajandi satiirik Jonathan Swift pani ette, et umbes aastaste imikute söömine lahendaks ära nii ülerahvastatuse kui ka näljahäda probleemi. Pealegi ei olevat tema sõnul sellisest imikust midagi maitsvamat, olgu siis küpsetatult, keedetult, praetult või hautatult. Kui lugeda õigeks kõik see, mis toob kasu, siis tuleks ka Swifti ettepanekust kerkiv õõvastus alla neelata kui pelk sentimentaalsus.