Viimase paari aasta jooksul on pead tõstnud uut sorti islami terroriorganisatsioonid – sellised ühendused, mis ei võitle enam Palestiina nimel, vaid on oma eesmärgiks seadnud kristlaste ja teiste vähemuste tapmise ja oma kodukandist pagendamise. Näiteks on sellised organisatsioonid BokoHaram Nigeerias, Al-Shabab Somaalias ja Abu Sayyaf Malaisias. Neist veel tuntumgi on IS – lühend IslamicState’i ehk Islamiriigi kohta. Veel paar kuud tagasi kutsusid nad end ISISeks – IslamicState of Syria and Iraq ehk Süüria ja Iraagi Islamiriik.

IS on ainus terroriorganisatsioon, mis on suutnud vallutada ja hoida suuremat maa-ala Edela-Iraagis ja Kirde-Süürias. Sellest piirkonnast on IS armutult kõrvaldanud kõik, kes pole moslemid – peamiselt kristlased ja jeziidid. Tuhanded pagesid paanikas Türki või Iraagi Kurdistani, kuid teist samapalju jäi lõksu ja tapeti võikal moel. Meestel raiuti pea, nad löödi risti, maeti elusalt või lasti lihtsalt maha. Naised ja lapsed jagati võitlejate vahel sõjasaagina. IS-i usk lubab võitlejatel naisi vägistada ning isegi lapsi seksuaalselt ära kasutada.

Kui lääneriikides hakkasid IS-i jõledused avalikkuseni jõudma, kuulutasid juhtivad poliitikud, et IS on kriminaalne jõuk ning nende tegudel pole mingit pistmist islamiga, mis on olemuselt "rahu usk". See ei ole tõsi. Reaalsuses on IS ja tema sõsarliikumised islami doktriini ehedaim kehastus. Prohvet Muhamed ise oli see, kes näitas ette, kuidas käituda uskmatutega. Kui ta lõi lahingus juutide Qurayza hõimu, andis ta käsu tappa kõik vaenlaste leeri mehed. Ühe päevaga langes mõõga läbi 800 meest. Seejärel jagas Muhamed nende varanduse, sealhulgas naised ja lapsed, oma võitlejate vahel. Ise piinas ta surnuks juutide pealiku ja võttis seejärel endale tolle naise.

Lääne avalikkus on kohati püüdnud IS-i jubedaid kuritegusid vähem kaalukatena näidata, võrreldes neid keskaegsete kristlike ususõdadega. See väide on aga vale kahel põhjusel. Esiteks ei saa me võrrelda keskaega tänapäevaga. Euroopa on keskajast edasi liikunud, kuid islamimaailm on endiselt selles kinni. Teine ja tähtsam põhjus on see, et kristluse filosoofilise süsteemi keskmes on rahu, islamil aga mitte. Jeesus Kristus oli vastu igasugusele vägivallale ning kutsus üles armastusele ja rahule. Tema nimel peetud sõjad on seega sisuliselt eksimine tema õpetuse vastu. Islam on aga religioon, mis põhineb vägivallal ja mis kutsub üles vägivallale. Kuriteod, mis Islami nimel teostatakse, vastavad sellele usule, mitte ei võitle selle vastu.

Kõike murettekitavam on IS-i populaarsus Euroopa noorte moslemite hulgas, kelle hulgast tuhanded on juba reisinud Süüriasse, et liituda võitlusega. Enamikul neist on Euroopa passid, mistõttu ei saa nende Euroopasse naasmist takistada. Nii islami hoogustuv juurdumine, kui ka IS-i poolt pakutav sõjaline väljaõpe, võivad lähiajal saada suureks probleemiks.