Iga arheoloogide poolt välja kaevatud savipotikild kannab palju rohkem teavet, kui esmapilgul paistab. Kiviaja toitumisvõimalustelt ja -harjumustelt aitab saladuskatet kergitada keemiline analüüs, mille abil saab uurida ajaloolistel leidudel olevaid erinevaid rasvamolekule. Moodsal teadusharul on põnev nimi, biomolekulaarne arheoloogia.

Millest räägivad 3000 aasta vanused savipotikillud?

Igal aastal kaevavad arheoloogid välja sadu savipotikilde. Iga leid dateeritakse. Või, peaaegu iga leid, ning otsustatakse, kas antud ese esindab kammkeraamikat või nöörkeraamikat või hoopis mingit kolmandat eelajaloolist kultuuriepohhi. Koos teiste leidudega joonistub välja pilt tolleaegsetest elutavadest. Aga see pole veel kõik. Iga keraamikakild sisaldab endas palju rohkem teavet, kui esmapilgul paistab.

Tänu analüütiliste meetodite arendamisele on tõepoolest võimalik elutu tükk rääkima saada ning selleks suundusin kõigepealt Rootsi Stockholmi ülikooli arheoloogialaborisse, kus sain õpetust ülemaailmaselt tunnustatud spetsialisti Sven Isakssoni käe all.

Mida võimaldab uurida biomolekulaarne arheoloogia?

Uurimisobjektiks võivad olla kõikmõeldavad looduslikud materjalid: süsivesikud, puit, paber, taimeviljade kiud ja liimained. Valgud nagu nahk, siid, karvad või juuksed. Ja loomulikult rasvad! Õlid, võided, rasvarikas toit, parfüümid ja vahad.

Kas tõesti on need komponendid muutumatul kujul alles?

Paraku mitte. Nagu looduses ikka, kipuvad kõik keemilised ühendid ajapikku lagunema või muutuma millekski muuks: loomsed rasvad hüdrolüüsuvad, küllastumata rasvhapped autooksüdeeruvad ning arheoloogide kreemised käed rikuvad proovid. Siiski pole olukord lootusetu!

Teatud molekulid jäävad alles ja just neid kasutatakse biomarkeritena. Koleda nimega kolesterool kui loomse rasva marker, ergosterool seente ja stigmasterool kui taimse rasva marker. Samuti on kõnekad tõrvad ja vaigud ning isoprenoidhape, mis on iseloomulik kaladele.

Kuidas me teada saame, mis ühes savipotikillus peidus on?

Kõik algab proovivõtmisest. Sobiv kild tuleb puurida, milleks sobib ka tavaline kahhelkivipuur. Järgneb UH-ekstraktsioon ehk eraldamine, tsentrifuugimine ja muu, kuni pudelikesse põhja jääb ilus rasvane kord. Pane või leiva pääle. See ei oleks siiski kuigi mõistlik, sest menetluses kasutatavad ained on mürgised: metanool ja heksaan. Ja siis proovid masinasse.

Gaaskromatograaf-mass-spektroskoop. Mis loom see on?

Gaaskromatograaf teeb proovi pihuks ja põrmuks ehk muudab gaasiliseks. Mass-spektroskoop teeb kindlaks, mis molekulid läbi peenikese toru läbi jooksid. Ja loob selle põhjal tabeli - piigid, ütlevad asjatundjad.

Kas masin annab teada ainete nimekirja?

Ei anna, selleks on vaja inimest. Tabelis olev piigimets tuleb läbi kammida ja selgitada välja, kas huvipakkuvad komponendid on proovis olemas.

Mida teada saab?

Savipotis hoiti hülgerasva või kalu, kariloomi või hoopis taimset toitu. Soovisin samuti teada, et kas piima joodi 3000 aastat tagasi. Ka seda on võimalik tuvastada, kui proov sisaldab kindlas järjestuses triglütseriide. Minu proovides neid polnud. Järelikult on põhjust edasi uurida!

Videoklipi on teinud operaator-monteerija Kristjan Madalvee, produtsent Airi Ilisson-Cruz, konsultant Indrek Treufeldt ning heli- ja valgustehnik Tarmo Lehari. Muusika autor on Kristjan Madalvee.