Raba selgitas saates "Terevisioon", et maapealsed radarisüsteemid on oma nägemisulatuselt piiratud, kuna horisont tuleb ette. Radarisüsteeme kõrgemale tõstes saaks nende vaatevälja oluliselt laiendada. "Kui me tõstame nüüd selle aerostaadioluliselt kõrgemale, kusagil 4,5 kilomeetri peale, siis meil on oluliselt võimalus horisondi taha näha," sõnas nooremteadur.

Ta tõi välja, et õhupallidele on võimalik paigaldada mitmesuguseid andureid, kaameraid ja sensorisüsteeme. Seejuures on oluline kasutada ka suundmikrofone, mis aitavad "looduslikust foonist üles leida tehnilise müra, millega avastada droone, mis suurtele radaritele on muidu nähtamatud.

Kuigi süsteem tundub Eesti piirivalve jaoks uus, kasutatakse mujal maailmas lõastatud aerostaate laialdaselt. Raba mainis uuringus esile tulnud näiteid ja tõi esile Valgevene-Poola piiril aset leidnud vahejuhtumi. Pärast seda intsidenti sõlmis Poola 2024. aasta mais Ameerika Ühendriikidega lepingu, tellides neljast aerostaadist koosneva Barbara-nimelise süsteemi.

Ligi 4,5 kilomeetri kõrgusele tõusta suudavad õhupallid võimaldavad jälgida enam kui 300 kilomeetri kaugusel toimuvat. "Seirata saab kõike seda, mis liigub õhus, mis liigub maa peal, rakette, lennukeid, madalalt lendavaid droone. Kogu selle süsteemiga oleks võimalik vaatluse alla võtta lisaks maa peal liikuv tehnika," täpsustas Raba.

Aerostaatide kasutamisel on omad riskid. Peamiselt piiravad nende kasutust nooremteaduri sõnul ilmastikutingimused. Näiteks äikesetormi või tugeva tuule korral tuleb õhupallid alla tuua, et seadmed kahjustada ei saaks. Samas on süsteemil ka tagavaralahendus. "Piisab sellest, kui tõstame need sensorsüsteemidmastiga dokkimisjaama," selgitas Raba. See võimaldab jätkata missiooni madalamal kõrgusel, ilma et seda peaks täielikult katkestama.

"Kindlasti oleks need laiapindse ja mitmekihilise kaugseire üks pusletükkidest, mida oleks võimalik kasutada, teha, kokku panna, komplekteerida, katsetada ja testida," sõnas Karl Raba.