"Selge on see, et kui riik midagi reguleerima ei hakka ja piirangut ühekorrapakendi kasutamisele peale ei pane, siis läheb veel väga-väga pikalt aega, enne kui me ühekorrapakendist vabaneme või nende kasutamist vähendamagi hakkame," tõdes olukorda kirjeldades ühekordsete sööginõude probleemile lahendust pakkuva Ringkarbi asutaja Katariina Papp.

Vastavalt Euroopa ühekordse plasti direktiivile lasub Eestil kohustus vähendada ühekordsete nõude tarvitamist märkimisväärselt. Samal ajal on turule tekkinud hulk ettevõtteid, kes tahavad ringmajandust juurutada, kuid ootavad riigi poolt selgemaid sõnumeid.

Muu hulgas tähendab direktiiv, et riigid peavad võtma meetmeid, et saavutada ühekordselt kasutatavate plastist joogitopside ja toidupakendite pidev vähendamine. Võrreldes 2022. aastaga peaks 2026. aastaks saavutatama ühe korra plasttoodete kasutamise märgatav – ja mis veelgi olulisem – arvudes mõõdetav vähenemine. Vähenema peab terve hulk kaubaartikleid alates sigaretikonidest ja lõpetades ühekordsete sööginõudega.

Eesti nõustus direktiivi rakendusotsustega 2021. aasta detsembris ning direktiivi kohaselt peaksid esimesed meetmed juba praegu käigus olema. Näiteks tekitas läinud aastal segadusi Keskkonnaministeeriumi välja käidud idee, et juba 2022. aasta juuliks peaks olema ühe korra pakendi hind olema 50 senti ning see peaks olema ka kliendile nähtav. Sellega seoses tuli välja terve hulk probleeme, mistõttu tunnistab keskkonnaministeeriumi ringmajanduse ala asekantsler Kaupo Heinma, et esialgu jääb see nõue loomata.

Pigem kirjutatakse praegu seadusesse üldise vähendamise nõue ja käivitatakse uuringuprojekt, et leida, milline lahendus Eestis kõige paremini toimiks. "Kas see oleks see, et inimene saab oma karbiga minna? On see see, et ei tohi tasuta jagada või et on näiteks tehtud soodustus? Või et on tõesti vaja teatud tasu välja käia," selgitas Heinma.

Samal ajal on juba praegu turul mitmeid ringmajanduse ettevõtteid, kes leiavad, et keskkonnasäästlikuma tarbimise juurutamiseks oleks siiski vaja riigi juhtrolli.

Üks suuremaid on Pandipakend, kes on tuntud ennekõike avalikel üritustel plastist joogitopsidele alternatiivi pakkumise poolest. Süsteem on lihtne: korduvkasutatava nõu eest tuleb maksta panti, mis topsi tagastamisel kliendile tagasi antakse. Nõude pesuks on olemas hiiglaslik pesumasin, pärast mille läbimist on need valmis taaskasutuseks. Praegu seisab Panditopsil ladudes üle 325 000 korduvkasutatava toidunõu, millega saaks ära teenindada terve laulupeo.

Pandipakendi kommunikatsioonijuhi Kerttu-Liina Urke sõnul oleks Eestis juba olemas võimekus, et katta pea kõigi avalike ürituste ühekordsete nõude kasutamise mahud ja asendada need taaskasutatavatega. Alates 2019. aastast ei ole Pandipakendil tekkinud olukorda, kus mõni üritus oleks teenindamiseks liiga suur polnud.

"Aga kahtlemata, kui ühel päeval tuleks otsus, et Eesti lähebki nüüd näiteks üle 100-protsendiselt korduskasutusnõudele ja -topsidele, siis peaksime kindlasti oma laovarusid täiendama," ütles Urke.

Samas tõi ta välja, et nii nemad kui ka teised pakendite ringmajanduse ettevõtted ootavad riigi poolt selget suuna näitamist.

"Ühekordse plasti direktiivi on aastaid üritatud Eesti seadusandlusesse üle kanda ja see pole mingil põhjusel õnnestunud. Kuna me oleme selle teenuse loonud ja ka ürituste korraldajad on mõista andnud, et neil on selle vastu huvi olemas, oleks õiglane, et teatud suurusest alates oleks üritustel korduskasutuslahenduste kasutamine kohustuslik," ütles Urke.

Sama meelt oli ka söögikohtadele kaasa müüdava toidu jaoks lahendust pakkuva Ringkarbi asutaja Katariina Papp. Nagu Panditopsil on ka Ringkarbi puhul tegemist põhimõtteliselt pandisüsteemiga, kus pandi hind on kümme eurot just selleks, et kliendid pakendid ka tagasi tooksid. Kuna karbi tagastamisel saab klient ka raha tagasi, ei lähe selle kasutamine talle midagi eraldi maksma. Arvestades, et hetkel kasutab keskmine Tallinna restoran hinnanguliselt umbes 1000 ühekordset toidukarpi nädalas, oleks sellise süsteemi juurutamine säästvama tarbimise juurutamisel oluline edusamm.

Selleks on Ringkarp tulnud turule tugevast plastist nõudega, mida saab tootja andmetel vähemalt 200 korda korduvkasutada. Šveitsis, kus kausse valmistatakse, on need aga juba üle viie aasta ringluses olnud.

"See karp on väga kvaliteetne ja väärtuslik ja see tekitab tarbimise harjumuse muutuse kiiremini, kuna see karp ei unune koju või sa ei viska seda prügikasti, kuna oled selle eest päriselt kümme eurot maksnud. Kui karbi ükskõik millisesse meie võrgustikuga liitunud toidukohta tagasi tood, siis sa saad tagasi kas kogu raha või uue karbi koos uue toiduga vastu. Sisuliselt on kliendi jaoks selle teenuse tarbimine tasuta," ütles Papp.

Üks koht, kus Ringkarbi pakendid juba kasutust leiavad, on Hiiu pubi Tallinnas. "Osoon" külastas Hiiu pubi ühe tööpäeva lõunal, kui sealt käis läbi hulgaliselt lõunasööki kaasa ostvaid tööinimesi. Pubi juhataja Veiko Villau sõnul töötab süsteem väga hästi ja ringkarpide pesu ei ole neile erilist muutust tähendanud.

"Meil käib hästi palju püsikliente, kes on meile ka rääkinud tohutust pakendimajandusest – et kuhu ma kodus kõik need paberkarbid panen? Kütan ahju või panen prügikasti, aga see on ju tohutu kulu ja eks iga ühe korra karp maksab ka ikka midagi, iga kord jälle 50 või 30 senti. Nii tekib ju tohutu kogus prügi," kirjeldas Villau, miks Hiiu Pubis ringmajanduse lahenduste poole vaatama hakati.

Siiski on "Osooniga" rääkinud pakendiringluse ettevõtted kõik ühel nõul, et probleemi tegelikuks lahendamiseks on siiski vaja riigipoolset juhtrolli.

Lahendus ei oleks ka biolagunev plast, kuna ühelt poolt vajavad need lagunemiseks äärmiselt spetsiifilisi tingimusi. Teiselt poolt aga tähendab iga äravisatava pakendi tootmine ikka uut ja uut loodusressursi ammendamist ega ole seetõttu ka jätkusuutlik.

Kuigi Eestil lasuvate kohustuste järgi tuleb saavutada 2026. aastaks võrreldes 2022. aastaga ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimise mõõdetav kvantitatiivne vähenemine liikmesriigis ning hoolimata sellest, et ka lahendusi pakkuvad ettevõtted seda ootavad, on riik aga vajalike otsuste langetamisel tõrges olnud.

Keskkonnaministeeriumi ringmajanduse ala asekantsler Kaupo Heinma sõnul on riigil olnud keeruline direktiivi jõustamisega edasi minna, kuna jätkuvalt otsitakse Eestile kõige paremaid lahenduis.

"Kas see oleks siis nii, et inimene saaks oma karbiga minna? On see nii, et pakendeid ei tohi tasuta jagada või oleks taastuvatel pakenditel soodustusi? Võib-olla leiame veel parima lahenduse, millega ei pea keeldusid kaasnema," ütles Heinma. "Kui käime praegu poes, siis paistab, et ostetud uue kilekotiga väljujad on teistega võrreldes vähemuses. Ehk leiame lahenduse, mis sobib ja mida saaks seadusega täiendada?"

Ta lisas, et otsused peavad igal juhul olema inimsõbralikud. Samas rõhutas ta, et esimeses järjekorras on tegemist tootjate ja müüjate kohustusega.

"See ei saa olla üksinda inimeste lahendada. Inimesed võivad ju omalt poolt kõik ära teha, aga kui tal ei ole reaalset võimalust oma karbiga toidupoes või söömas käia, siis jäävad tema käed lühikeseks. Riik ei tule siin majandust reguleerima. Regulatsioone saab küll alati seada, aga ma usun, et vabatahtlik üleminek oleks palju mõistlikum. Nii et mina arvan, et pall on tootjate ja müüjate käes," ütles Heinma.