Eesti valitsus- ja parlamendipoliitikud ei anna endale aru, et väikeriigile on riiklik julgeoleku kommunikatsioon ning selle järjepidevus ja süstemaatilisus eluliselt olulised. Kuigi infotegevus ja sõnumilevitamine kindlustab vaieldamatult Eesti iseolemise säilimist ja arengut, napib poliitikutel tahet valdkonda süveneda, seda arendada ja rahastada.

Minu magistritöö toetub riigikogus vastu võetud riigikaitse arengukavale aastaiks 2017-2026. Dokument kinnitab, et Eesti suhtes võib agressor kasutada hübriidsõja võtteid, mille abil ründaja püüab oma tegelikku identiteeti varjata. Seetõttu peab Eesti riik kiiresti reageerima rünnaku alguses ja seisma vastu ning leevendama infosõja mõju. 

Oma uurimuses lähenesin infosõjale Eesti eluviisi kaitsmise ja informatsioonilise enesemääramise õiguse perspektiivist. Eluviisi kaitsmine tähendab Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kirjeldatud eesmärkidest lähtuvaid jõupingutusi luua, tugevdada ja säilitada riiklike huvide edendamiseks soodsaid tingimusi, kaasates erinevaid sihtrühmi (osaliselt) kooskõlastatud sõnumite, plaanide, programmide ja teemade loomesse ja levitamisse.

Sõnumilevitamine on riikliku julgeolekut toetavaid sõnumeid ja narratiive loov poliitikakujundamine, mis kasutab info edasi kandmisel ning levitamisel erinevaid tehnilisi vahendeid, mitmesuguseid meediume ja keskkondi.

Hübriidsõda

Hübriidsõja (inglise keeles hybrid warfare) meetodite sekka kuulub info- ja psühholoogiline mõjutustegevus, (poliitiline) santaaž, luuretegevus, küberrünnakud, kuritegevuse ärakasutamine vastase ühiskonna mõjutamisel, majanduslik survestamine, eri- ja regulaarüksuste kasutamine, terrorism, radikaliseerimine, massirahutuste õhutamine ja aktivistide kaasamine.

Loetletu eesmärk on destabiliseerida ja naeruvääristada sihtriigi sisejulgeolekut ja olulisi riiklikke funktsioone.

Hübriidsõja üks kõige soodsamaid meetodeid on kahtlemata info-psühholoogiline mõjutustegevus. See võibki olla "sõja" kese:  ulatuslik (sotsiaal)meedias leviv desinformatsiooni voog, mis on vajalik poliitilise narratiivi kontrollimisel või täidesaatjate radikaliseerimisel, värbamisel ja suunamisel. 

Eesti saab suuremat osa hübriidsõja elemente ka praegu igapäevaselt omal nahal tunda, ent kõige mälestusväärsem vaenuliku mõjutustegevuse episood tipnes Tallinnas Tõnismäel 2007. aasta aprillis.

Eesti lähiajalukku läks Tõnismäelt pronkssõduri monumendi kaitseväe kalmistule teisaldamise järel puhkenud märul pronksöödena, millele järgnesid maikuu keskpaigani kestnud koordineeritud küberrünnakud Eesti ametiasutuste, uudisteportaalide ja pangaserverite vastu.

Umbes aasta enne aprilli- ja maikuu sündmusi oli Kreml alustanud süstemaatiliste ja pidevate info- ja diplomaatiliste rünnakutega Eesti vastu.

Arvestades, et nii Eesti liitlased kui eeldatavad vastased tegelevad juba aastakümneid, et mitte öelda aastasadu loomingulise, paindliku ja järjepideva riikliku julgeoleku kommunikatsiooniga, siis on ida ja lääne tähendusruumi piiril paikneva Eesti jaoks ohtlik suhtuda riiklikku julgeoleku kommunikatsiooni ja sõnumilevitamisse eklektiliselt, kaootiliselt ja pinnapealselt.

Inforünnakud

Miks on vaenulikud inforünnakud ohtlikud? Mis peaksime muretsema vaenuliku mõjutustegevuse pärast? 

Neile küsimustele on rohkem kui üks vastus. Esmalt olgu öeldud, et üleöö, üksikute ja süsteemitute rünnakute tõttu ei muutu midagi. Seepärast ei olegi professionaalne mõjutustegevus kunagi projekti- ega kampaaniapõhine, vaid paindlik, kestev ja loominguline, kindlasti järjepidev. Ja järjepidevus ei tähenda kuut kuud, vaid kuut või kuutkümmet aastat. 

Hiina mõjutustegevuse ajaskaala lähtubki pigem aastakümnetest ja- sadadest, mitte kuudest või üksikutest aastatest. Nõukogude Liidu ja nüüdse Vene Föderatsiooni piiriülene mõjutustegevus on eri suundades kestnud aastakümneid.

Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja ka mitte-NATO riik Soome tegelevad järjepanu sise- ja välisriikliku mõjutustegevusega, igaüks oma kultuuri- ja tähendusruumist, huvidest ja vajadustest lähtuvalt.

Järjepidevate vaenulike inforünnakute eesmärk on õõnestada või muuta sihtriigi elanikkonna või mõne konkreetse sihtgrupi identiteeti, tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Siht on külvata elanikkonna sekka vastuolulist infot, kahtlusi ja pooltõdesid sisaldavaid kuulujutte ja veenvalt konstrueeritud väljamõeldisi. 

Segaduse ja arusaamatuse tekitamine tähendab magistritöö jaoks ekspertintervjuu andnud kaitseväe peastaabi ülema Veiko-Vello Palmi sõnul vastumeelsuse esimest astet.

Mis juhtub, kui tekib vastumeelsus ja trots, näeme praeguse pandeemia käigus eriti kujundlikult erinevates riikides tekkinud rahutuste ja protestide valguses. Kas õõnestustegevus õnnestus või mitte, saabki hinnata selle järgi, kas sihtgrupi hoiakud ja käitumine muutus mõjutajale soodsas suunas. 

Ekspertide mured

Peaaegu kõik uurimistöö õnnestumise heaks ekspertintervjuu andnud 22 praegust või endist riigiametnikku nentisid, et kuna Eestis ei ole poliitiline võim alates taasiseseisvumisest riiklikku julgeoleku kommunikatsiooni õieti miskiks pidanud, siis tulemuseks on eestlaste madal eneseusk ja- hinnang, samuti vastuvõtlikkus vaenulikele ja koosmeelt lõhestavatele narratiividele või täielikele väljamõeldistele, kuulujuttudele või vandenõuteooriatele.

"Oleme vaimselt nõrk riik. Meil ei ole iseseisvat arvamust. Oleme kogu aeg tilbendanud suurte rahvaste tõmbetuultes. Me ei õpi, meil puudub kogemus. Me ei julge ka. Me väriseme venelaste ees, väriseme ameeriklaste ees, väriseme hiinlaste, sakslaste, prantslaste, inglaste ees. Kõigi ees väriseme. Võib-olla lätlastele vaatame ülevalt alla, leedukatele ka," märkis ettevõtja Janek Mäggi, kes oli 2018. aasta maist kuni 2019. aasta aprillini riigihalduse minister.

Talle sekundeeris kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu, kelle hinnangul on näiteks liiga loomulikult omaks võetud väidetavalt Gustav Naanile kuuluv manipulatsioon, et eestlase kõige parem toit on teine eestlane ja kõik muud jutud, mida KGB levitas. "Et eestlased ise tegid kõik selleks, et neid küüditada, naaber kaebas naabri peale. Minu meelest oleme meie elujõu ja enesekindlusega, võib-olla mõlemaga, vähe tegelenud," nentis Sinisalu.

Globseci mõttekoja mullusest ligi tuhande osalejaga uuringust selgus, et 28 protsenti Eesti elanikke usub valeinfo narratiive ja vandenõuteooriaid. Veelgi rohkem, 30 protsenti Eesti elanikest arvab, et NATO kohalolu ainus eesmärk on Venemaa ärritamine ja provotseerimine. Nõukogude okupatsiooni eitab aga tervenisti 22 protsenti Eesti elanikest, nende meelest astusime Nõukogude Liitu seaduslikult ja vabatahtlikult. 

Kuidas vestelda kogu rahvaga?

Eesti venekeelse elanikkonna kõnetamise ja sihtgrupi jaoks oluliste teemade käsitlemisega on Eesti riiklik julgeoleku kommunikatsioon veelgi suuremates raskustes. Ainuüksi kõnelemisest jääb väheks. Määrava tähtsusega on, kas sõnumi edastaja on sihtgrupi jaoks veenev ja usaldusväärne.

Venelaste kultuurisemiootilise tähendusruumi mõistmine on Eesti riigile kasulik ja eluliselt vajalik. Venelasi "käivitavate" märksõnade tundmine ja nende kasutamine võimaldab Eestis elavaid venelasi mõjusalt kõnetada, nendega sisuliselt kontakti saada.

2007. aasta aprillimässu sarnase sündmuse kordumine võib sotsiaalmeedia ajastul tähendada katkistest vitriinidest ja põletatud kioskist palju suuremat kaost.

Kuidas vastase vaenulike inforünnakute mõju leevendada? Kuidas kergitada kriitilise mõtlemisvõimega inimeste hulka? 

Märksõna on haridussüsteem alates lasteaiast kuni kõrg- ja kutsekoolideni välja. Erinevatest uuringutest on muu hulgas selgunud, et kõrgema emotsionaalse intelligentsusega (inglise keeles emotional quotient) inimesed levitavad sotsiaalvõrgustikest valelikku infot vähem kui nende mitte nii kõrge EQ-ga eakaaslased. 

Seetõttu peaks juba maast madalast erinevate õppeainete ainekavades, vastavalt programmile, käsitlema eakohaselt nii mõjutustegevuse olemust, viise ja põhjusi kui ka emotsionaalse intelligentsuse ja kriitilise mõtlemise oskusi.

Oleme kõik mõjutatavad

Selge on, et kas rohkem või vähem, aga me kõik oleme mõjutatavad. Ei maksa olla naiivne, arvates, et kedagi mõjutab info vähem kui teist. Vastasel korral ei oleks reklaamitööstust olemas. Küsimus on eeskätt selles, kas ja mida indiviid saadud teabega peale hakkab, kas ja kuivõrd muutuvad tema hoiakud ja käitumine.

Oma lugude jutustamine tugevdab rahva identiteeti ja kerksust. Iga vastase inforuumi saadetud pooltõde või väljamõeldis ei pälvi sel juhul sihtriigis üleriigilist tähelepanu, sest see on eos äratuntav ning sellest ei tehta juttu või kui, siis ainult naeruvääristavalt.

Vaenuliku mõjutustegevuse vastu saab ainult nutikate ja rahvast ühendavate narratiividega. Lood raamistavad rahvusi, identiteeti ja mälu. Ajalugu on kirja pandud aja lugu. Kui riik ei toeta oma mineviku sõltumatut uurimist ega tegele sellega, siis ei jää ajalugu talletamata. Sel juhul täidab lünga ja kirjutab Eesti ajaloo mõni teine riik, ja seejuures moel, mis ei pruugi eestlastele meeldida.

Enesekindlust ja kerksust tugevdab see, kui sõnumilevitamises eelistada emotsionaalseid kaadreid tõsimeelsele teavitamisele. Edaspidist käitumist mõjutavad ainult need kaadrid, mis loovad seose sõnumit vastuvõtva inimese ajus seal olemasolevate kaadritega. Suurim mõju on lihtsasti arusaadavatel, meeldejäävatel ja emotsionaalsetel kaadritel.

Raamistamine on õnnestunud, kui sõnumid ja kaadrid tekitavad kõneainet. Mida suurem on vastukaja, seda tõenäolisemalt tekitab konkreetne sõnum suuremas auditooriumis sarnaseid mõtteid ja tundeid.  Kuidas ja milliste kanalite kaudu sõnumilevitamist korraldada, sõltub paljuski olukorrast. Igal juhul on kõige silmapaistvamad sõnumid alati reaalsed sündmused, teod või tegematajätmised.

Kuidas sõpru lähedal hoida

Oma liitlaste ja külaliste sõbralik harimine on Eesti jaoks üks väheseid võimalusi rahvusvahelises poliitikas osaleda ja infosõjas ellu jääda. Põhimõte eelistada lahinguväljana mõistust, mitte soid või rabasid, on sarnane suurriikidele, kuid Eesti väheseid võimalusi arvestades on see ainumõeldav viis oma iseolemist kaitsta, huvisid levitada ja tuntust suurendada.

Kui Eesti liitlasriikide rahvale seostub Eesti millegi põneva, positiivse või huvipakkuvaga, on lootust, et elulise kriisi tingimustes oskavad nad oma valitsustelt ka soovida Eesti abistamist. Või vähemalt ei ole vastu, kui liitlasriigi valitsus tahab Eestit aidata. 

"Oleme kohal, kui vaja, ja räägime ega oota, kui meilt küsitakse, vaid avaldame arvamust. See teeb nähtavaks. Täpselt see, mida tegi Lennart Meri: ta hoidis ennast pildil ja võttis sõna. Eesti oli nähtav ja see töötas," meenutab kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Margit Gross. Küberkaitseliidu pealik Andrus Padar lisas, et juhul, kui Eesti ei säilita oma nähtavust, on väikeriiki infosõjas lihtne ära tappa.

Kuna infosõda oli, on ja jääb, oleks strateegilisse sõnumilevitamisse ja järjepidevasse riiklikku julgeoleku kommunikatsiooni investeerimine mitmekordselt mõistlik ja ettenägelik samm.

Julgeoleku kommunikatsiooni üks olulisemaid eesmärke on ära hoida Eesti teistkordne hääletu alistumine. Sõnumilevitamisel ja -levitajatel on ses osas kandev roll.

Eestil on tõenäoliselt kõige raskem püsida pildis eksistentsiaalse kriisi tingimustes, mil vastane mitmekordistab omapoolsete inforünnakute intensiivsust.

Seepärast peaks Eesti riik just rahuajal tegelema järjepidevalt piiritaguste suhtluskanalite sisse töötamisega, sest (eksistentsiaalses) kriisis, infosõja epitsentris, ei ole enam jõudu ega võimalusi toimivate kanalite loomiseks. 

Kadri Paas on kaitseministeeriumi 2019. aasta riigikaitselise teadustöö stipendiaat ja tema magistritöö "Eesti riikliku julgeoleku kommunikatsiooni võimalused vaenulike inforünnakute mõju leevendamiseks infosõjas" on täismahus loetav Sisekaitseakadeemia veebis.