Titaga rääkimise tämber on kõigis keeltes sama ({{commentsTotal}})

Kogu maailma emad võtavad oma väikeste lastega rääkides kasutusele veidike ninnu-nännutava ehk nunnutava kõnemaneeri. Teate ju küll. Natuke justkui muusikaline, kõrgetooniline, samas liialdavalt üles-alla kõikuva tooniga ja pisut tobegi, kui võrrelda täiskasvanute omavahelise kõnega.

Teadusuuringud on näidanud, et selline kõnepruuk aitab lapsel keelt õppida, sest haarab teda emotsionaalselt kaasa ja rõhutab keelele iseloomulikke struktuure. Üldiselt niisiis tuntud ja tunnustatud nähtus.

Uudis peitub aga selles, et lisaks kõigele eelloetletud tunnustele ja muudelegi seniteatutele on teadlased nüüd avastanud, et nunnutavale titatamisele on omane ka teatav kindel tämber, mis on ühine tõenäoliselt väga paljude kui mitte kõigi maailma keelte titadele suunatud versioonidele.

Niisugustele järeldustele jõudsid Ameerika teadlased, kes helisalvestasid oma alla aastaste lastega mängivaid või neile lugusid ette lugevaid emasid ja teisalt neidsamu naisi ka teiste täiskasvanutega vestlevana. Seejärel analüüsisid salvestusele jäänud hääletämbreid. Selgus, et tämbrivahe laste ja täiskasvanutega rääkides oli nii selge, et arvutialgoritmiga sai eksimatult määrata, kellega oli katseisik rääkinud.

Tämber ehk kõlavärv on heliliste parameetrite kogum, mille erinevuse korral tajub kuulaja erinevana ka neid helisid, mille tugevus, kõrgus ja kestus on muidu ühesugused. Tämbrit võib iseloomustada sõnadega nagu sametine, käre ja nasaalne või selliste füüsikaliste tunnustega nagu osahelide arv, osahelide suhted, mähisjoone kuju ja formantide paiknemine.

Olles avastanud nunnutamist iseloomustava tämbri inglise keelt kõnelevatel emadel, tegid Elise Piazza ja ta kolleegid Princetoni ülikoolist lisakatseid veel hispaania, heebrea, kantoni, mandariini, poola, prantsuse, saksa, ungari ja vene keelt kõnelevate emadega. Tulemus oli täpselt sama. Last nunnutades tuli kasutusele ikka üks ja seesama tämber.

Uuringust kirjutavad Piazza ja kolleegid ajakirjas Current Biology.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: