Ellujäämiskoolitaja: elektrisõltuvus on üks tänapäeva maailma põhihädasid ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Ellujäämiskoolitaja Romas Javoiši arvates ei tea tänapäeva inimene enam, mida teha siis, kui elementaarsed asjad, näiteks elekter, ühel hetkel ära võetakse.

Romas Javoiš on MTÜ Estlander ellujäämiskoolitaja ning "Osoon" rääkis temaga ellujäämise teemal. Javoiši sõnul on tänapäeva inimesed elektri- ehk voolusõltuvuses – kuidas sellise sõltuvusega toime tulla? Javoiši usutles lõkke ääres Kristo Elias.

Aga mis oht selles voolusõltuvuses ikkagi on?

Meid on õnnistatud sellise kohaga, kus maa ei värise ja Suur Munamägi ei purska tuhka, aga voolusõltuvus on üks tänapäeva maailma põhihädasid, mis võib meile väga kurjasti mingil hetkel kätte maksta. Tegelikult, kui me nüüd hakkame mõtlema, siis kõik, kogu meie elu toimub tegelikult voolu najal. Autod sõidavad küll bensiiniga, aga vool ajab neile maa alt bensiini sinna bensiinijaama ülesse ja bensiinipaaki.

Me saame valgust voolust. Kõik põhivajadused: meie vesi, meie toit, meie soojus – kõik tuleb meil tegelikult voolust. Kui võtta meilt see vool ära, ei ole meil soojust, radikas on külm. Meil ei ole vett, kraan on kuiv, sest pump ei tööta.
Meil päris kindlasti ei ole toitu, sellepärast, et poed on kinni, transport ei sõida, linnas meil midagi söödavat ei kasva. Ongi üksainus element meie elus, millele tavainimene tegelikult igapäevaselt isegi tähelepanu ei pööra. 

Palju me üldse mõtleme sellele, kust kohast see vool  tuleb? Kui me ei tea kust kohast vool tuleb, siis täpselt samamoodi ei tea me, kui lihtsalt see võib kaduda. Mis siis saab, kui meilt see vool ära võtta, me võime seda ainult ette kujutada.

Kas ja kuidas me peaksime end selleks ette valmistama?

See toob meid sellise asja juurde nagu kodanikukaitse. Sellest on räägitud, kunagi nimetati seda tsiviilkaitseks. Tegelikult iga inimene peaks sellele mõtlema. Me kindlustame oma auto, me kindlustame oma elu ja me kindlustame oma laenumaksed. Me kindlustame enam vähem kõike. See annab meile sellise tunde, et kui maksame, siis on kõik hästi. Midagi ei saa juhtuda ja kui juhtub, siis keegi teine muretseb selle pärast.

See ongi tänapäeva inimese põhihäda, et meil on tekkinud selline arusaam nagu alati kusagil keegi muretseb meie mured ära. Läheb meil maja põlema, tuleb tuletõrje. Jään haigeks, tuleb kiirabi. Kui pätt tuleb kallale, klaarib politsei asjad. Sõja korral kaitseb meid sõjavägi.

Ühesõnaga kõigil on tunne, et meie eest klaaritakse asjad ära. Mina viskan jala üle põlve, sest mul on ju maksud makstud, aga mingil hetkel võib tekkida olukord, kus sellest kõigest ei piisa.

Ehk siis me peaksime varuma midagi selleks puhuks, kui on hädaolukord?

Just nimelt peaks. Tegelikult, kui nüüd tuletame veel siin mõnekümne aasta tagust aega meelde, kus meil oligi nii, et kõike nappis, siis inimesed varusidki: käisid seenel, tegid seened sisse. Inimesed nägid, et kusagilt poest sai konservi.

Siis ei ostetud mitte nii palju, kui õhtusöögiks tarvis läks, vaid võeti nii palju, et jätkuks ka "mustadeks päevadeks". Kõigepealt peaksid inimesed aru saama, mida neil tegelikult vaja läheb, et normaalselt toimida ja toimetada.
Täpselt need samad asjad: soojus, vesi ja toit.

Soojust – kas me saame varuda?

Kellel on puuküte, saab puid varuda, kellel puukütet ei ole, võimalusi tegelikult on. Kasvõi mine siis matkapoodi, osta endale gaasipriimus. Maja ta soojaks ei küta, aga väiksema toa küll. Kui sul on suur tuba, kuhjad laua peale tekid, teed endale keset tuba väikese telgi, paned selle priimuse sinna sisse. See hoiab su soojas, midagigi saad teha.

Vett me saame varuda. Tegelikult vee kulu inimese kohta päevas tuleb arvestada julgelt 3 liitrit ja see on meil nüüd ainult joogi- ja söögivesi, pesemisvesi lisaks. Kui me nüüd rehkendame, et inimene võiks seitsme päeva tagavara hädapärast kodus hoida. 3x7, see teeb 21 liitrit inimese kohta juba. Viieliikmelise pere puhul peaks see olema juba tubli 100 liitrit ja seda juba ainuüksi joogivett. Neid varusid ei kipu olema, sest inimesed ei kipu selle peale mõtlema.

Söögi puhul, ega me ei pea tegema nagu siin nõuka ajal oli. Tassiti  keldrid täis ja varastati veel kusagilt kolhoosist juurde. Tänapäeva häda ongi see, et kui võtame keskmise maja, siis seal pole enam keldrit all. Meil isegi ei ole enam kohta, kuhu varuda. Mitte et ma nüüd tahaks mustas toonis pilti maalida, lihtsalt inimesed võiksid vaikselt selle peale uuesti mõtlema hakata, et midagi peab sul tagavaraks olema, need ei pea olema mingid gurmeeroad. 

See ei ole mingisugune suurem investeering, võtame kiirnuudlid. Viimati ma nägin, et kiirnuudleid müüdi poes hinnaga 14 senti tükk. Kui ma varun endale nädalaks ajaks kiirnuudleid, siis see ei ole mul suurem väljaminek, kestab aastaid. Kas see on tervislik toit? Ega ei ole. Kas see on trendikas toit? Ei ole. Kas seal on kaloreid? Jagusalt. On seal soola, mida meil tavalises vees ei ole? Jagusalt. Seitse päeva kiirnuudlite peal ilma mingi mureta.

Loomulikult ma ei ütle, et need peavad olema ilmtingimata kiirnuudlid, aga see võiks olla kauem seisev toit, mis meil on kusagil olemas. Loomulikult mingi hetk ta aegub. Aeg-ajalt me peaksime viskama pilgu peale, et kui midagi hakkab aeguma, tarvitame ära. Aga see varu peaks olema igaühel olemas.

Seda, et keegi kusagil hätta satub, loeme ju ajalehest, vaatame televiisorist iga jumala päev. Millegipärast on inimesel alati see tunne, et minuga nii ei juhtu. Aga need kellega juhtus, on hetk varem täpselt sama moodi mõelnud. Fakt on see, et kellegagi juhtub ja siis sõltub sinust endast, saad sa hakkama või ei.

Vahepeal mulle meeldib meie kaunist kodumaad võrrelda selle kääbiklaga tuntud raamatust, kus inimesed tulevad välja ja omakeskis arutavad, et  keegi olla kuulnud, et kusagil olla midagi hirmsat toimumas. Vangutatakse päid ja õhtul minnakse jälle oma ümmargusse majja magama, tõmmatakse uks kinni ja kõik on jälle hästi.

Kas looduse hea tundmine võiks häda korral elu päästa?

Kui me ajaloole mõtleme, kuhu mindi pakku, kui tuli vaenlane maale?  Mindi metsa, loomad aeti metsa. Tänapäeval, ma nüüd ei ütle, et me peaksimegi igaüks kuuse alla minema, aga hea, kui on maal vanaema. Kui me nüüd räägime tõsisest kriisist, siis on mets tunduvalt turvalisem keskkond ja tunduvalt rikkalikum loomuliku toidu keskkond inimesele, kui seda on linnakeskkond.

Kuula intervjuud MTÜ Estlander ellujäämiskoolitaja Romas Javoišiga Vikerraadio "Ökoskoobi" saatest:

Vaata, milliseid nippe talvises metsas ilma korraliku varustuseta ellujäämiseks õpetab Romas Javoiš ETV saates "Osoon" esmaspäeval kell 20:30.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: