Vestlus pommigrupi juhatajaga: meie inimesi ei saa metsa seenele lasta ({{commentsTotal}})

Väljakutsele sõites ei tea pea mitte kunagi täpselt ette, kas kohale jõudes ootab ees sada grammi kaaluv miin või 50-kilone lennukipomm, nendib Põhja-Eesti pommigrupi juhataja Raido Taalmann. Statistika põhjal peab ta demineerijana töötamist aga märksa ohutumaks, kui regulaarselt näiteks Tallinnast Tartusse sõitmist.

"Meie inimesi ei saa metsa seenele lasta. Iga kord tulevad tagasi teatega, et leidsid metsast ühe või teise lõhkekeha. Silmad vilavad kogu aeg. Lihtne marjuline jalutab võib-olla mööda, aga demineerija tunneb ikka ära. Eks sel ole muidugi hea külg ka – üks lõhkekeha on jälle vähem," muigas Taalmann. Kuigi demineerijad on teinud 1992. aastast kahjutuks tuhandeid lõhkekehasid, jätkub tööd veel pikemaks ajaks.

Uudishimu jätkub
Üldiselt pidas ta Eestis elamist siiski võrdlemisi ohutuks. "Eesti inimesed on päriselt ilusad ja head. Isetehtud lõhkeseadeldised olid populaarsed 1990. aastatel. Täna on need väga-väga minimaalne probleem. See on paratamatus, et meie metsad on I ja II maailmasõjast lõhkekehasid täis," nentis Taalmann. Kuigi need pole otseselt ohutud, pole need ka otseselt ohtlikud. Seda vähemalt nii kaua, kuni neid ise torkima ei minda. Kasvanud teadlikkuse ja ühiskondlike muutuste tõttu on langenud hukkunute ja viga saanute arv viimastel aastatel nullilähedaseks.

Kõrgem elatustase ja uue põlvkonna teised huvid pole Eesti inimeste uudishimu siiski veel täielikult kustutanud. Lihtsaim näide on torusiil, vanema põlvkonna jaoks teada-tuntud puhastusvahend. "Kui esimesed paugud torusiiliga käima hakkasid, oli meil tükk aega mõistatamist, mis need on. Lõpuks tuli üks mu noorem sugulane neist entusiastlikult rääkima. Ta selgitas lähemalt, kuidas see käib. Sellega lahendasime väga palju pisisündmuseid, väikesi lokaalseid paugukesi ära," meenutas Taalmann.

Samuti pakuvad Eesti metsaalused endiselt huvi detektoristidele. Põhja Päästekeskuse demineerijate õppeklassi väärilist seina (vt pilte) tahavad endale koju vähesed. Enamike eesmärk on otsida kaugemast ajaloos pärinevaid muinasesemeid.

"Pigem on detektoristide ning seente ja marjulistega probleem, et nad millegi leidmisest ei teata, vaid jätavad selle lihtsalt leiupaika," viitas Taalmann. Siinkohal rõhutas ta, et häirekeskusesse tuleks helistada isegi kahtluse korral. Väljasõidu eest kelleltki tasu välja ei nõuta. Samuti ei järgne karistust koju "kogemata" sattunud mürsust teatamisele.

Igavene esietendus
Taalmann nentis, et demineerijaid ei tea mitte kunagi ette, mis neid sündmuskohal ees ootab. Inimeste antud kirjeldusi mõjutab hirm ja nende silmaring. "Politsei, pääste ja pommirühma jaoks on kõik sündmused äge teater, kus on iga kord esietendus, aga proovi teha ei saa. Teate saabudes saad esimese info kätte, aga see ei tähenda, et sündmuskohale minnes selle põhjal mõeldud stsenaariumi järgi töötad," märkis Taalmann. Kohale sõites võib osutuda tilluke mürsk 100-kiloseks lennukipommiks ja lennukipomm väikeseks 50-millimeetriseks miiniks.

Sama võib täheldada kahtlasi kotte puudutavate teadete puhul. "Mida näeb see, kes näeb ohtu? Kott on suur ja nahast ja must. Lähed kohale, tegemist on väikese karbiga, mis on pruun ja paberist. See on elu ja nii see on," tõi Taalmann näite. See võiks sundida järele mõtlema kõiki neid, kes on unustanud või jätnud tahtlikult rahvarikkasse kohta prügikoti või oma pagasi.

Kuigi terrorismiga seotud plahvatusi pole toimunud Eestis mitte kunagi, pole Eesti muust maailmast isoleeritud. Sõltuvalt taustast on muutunud inimesed tundlikumaks ja ettevaatlikumaks ka siinmail. Taalmann meenutas ühes väiksemas elurajoonis toimunud sündmust, kus pommirühma ja päästjad tõi kohale ühe sugulase poolt teise värava taha jäetud kotike. Piisas ühest tegemata jäänud telefonikõnest või saatmata jäänud lühisõnumist.

Ohutum kui Tallinn-Tartu maanteel
Rutiini seega demineerijana ei teki. Ühel hetkel tasuks siiski pommikaitse ülikond varna riputada. "Kui demineerija tunneb, et ta enam ei karda, peab ta lahkuma. Kartus ei tähenda hirmu lõhkekeha ees, vaid meil on nende ees austus. [...] Ilma aukartuseta seda tööd teha ei saa. Me teame, mida hooletu käitumine endaga kaasa toob," laiendas Taalmann.

Mõne eseme puhul ei saagi demineerijad lõpuks aru, millega tegu on. Inimkond on loonud selle ja eelmise sajandiga juba liiga palju lõhkekehi, et demineerijad suudaks neist kõiki ära tunda. Vastavalt sellele tuleb lihtsalt ettevaatlikumalt käituda.

Teise olulise isikuomadusena tõi Taalmann välja võime reeglitest kinni pidada. Kuna iga sündmus on eriline, saab reegleid küll veidi väänata, kuid seejuures tuleb säilitada ohutu suund. Seni on õnnestunud see tema sõnul hästi. Taasiseseisvumise järel on saanud Eesti pinnal raskelt viga vaid üks demineerija – Arne Lokk.

"Kui sa järgid ohutusreegleid, siis palju suurem tõenäosus on Tallinna-Tartu maanteel surma saada. Palju suurem võimalus on ehitusel tellingutelt alla kukkuda. Meil on kindlad reeglid, oskused, vahendid. Loki juhtumi juurde tulles, süüdi oli pommi pannud kurjategija, mitte keegi teine," rõhutas Taalmann.

Nõnda ei mäleta ta oma karjäärist ka juhtumeid, mille järel oleks olnud põhjust kergendatult sügavalt sisse hingata. Vedamisi on siiski olnud. Neist üks seostub Eesti ühe kõige suurema lõhkeainekoguse leidmisega, mis algas detektoristi poolt Männiku karjäärist leitud granaadist. Tavaliselt hävitatakse suurem osa lõhkekehadest kohapeal. Männikul oli seekord sobiv auk sealsamas olemas.

"Enne me muidugi vaatame, mis seal ümber on. Lõpptulemusena oli meil seal augus 15 tonni lõhkeainet. Kui hakata mõtlema, mis oleks võinud tööd hooletumalt tehes juhtuda, oleks see lõppenud väga kurvalt nii meile endile kui ka ümberkaudsetele inimestele," meenutas Taalmann. Tavainimesed võiksid vahejuhtumist meelde jätta, et metsas lõket tehes tuleks vaadata, mis on lõkkeplatsi all.

Ära näpi, käpi ja topi

Statistikat teisest küljest vaadates rõhutas ta, et lõhkekehade tõttu on Eestis viimastel aastatel surma saanud vaid neid ise sõrmitsema läinud inimesed. "Hukkunud tekivad neist, kes arvavad, et nad teavad, mida nad teevad. Nad lendavad õhku ja saavad surma. Ei ole vaja ise midagi puutuma minna. Järgige juhiseid, mida häirekeskusest antakse," lisas Taalmann.

Kõne numbrile 112 tuleks teha sinna vahetult pärast lõhkekeha leidmist sündmuskohal. "Kui seeneline laupäeval midagi leiab ja helistab pühapäeva õhtul, et leidsin Aegviidu metsast mürsu, siis on ausalt väga keeruline üles leida. Ära näpi, käpi ja topi!" selgitas pommigrupi juhataja.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: