Avaliku valgustuse ajalugu ulatub mitme sajandi taha. Massiliselt ilmusid õlilambid Pariisi tänavatele 1667. aasta paiku ja levisid seejärel edasi Euroopa teistesse suurematesse linnadesse. Need varased lambid põlesid loomarasva või taimeõli toel ja nõudsid igal õhtul hooldust.

19. sajandi alguseks hakkas õlilampe asendama gaasivalgustus. Kes on vähegi ajalugu uurinud, teab, et just Londoni Pall Mallist sai 1807. aastal üks esimesi gaasivalgustusega tänavaid. Gaasilambid pakkusid eredamat ja usaldusväärsemat valgust ning tähistasid esimest suurt tehnoloogilist hüpet tänavavalgustuses.

Järgmine revolutsioon saabus 19. sajandi lõpus elektrifitseerimisega. 1870. aastatel demonstreeritud nn kaarlampe kasutati algul suurte välialade valgustamiseks. 20. sajandi alguseks said hõõglambid tavaliseks nähtuseks nii tänavatel kui ka kodudes, kujunedes stabiilseks ja kergesti kasutatavaks valgusallikaks.

20. sajandil jätkus kiire tehnoloogiline areng: elavhõbelambid 1930. aastatel, metallhaliidlambid 1960. aastatel ja kõrgsurve-naatriumlambid 1970. aastatel parandasid üksteise järel valguse kvaliteeti ja energiakasutust. Naatriumlampide iseloomulik oranž kuma muutus aastakümneteks tänavavalgustuse tunnuseks, sest need olid vastupidavad ja ökonoomsed.

Uue aastatuhandega ehk 21. sajandil algas võimas ja täiesti uus revolutsioon: LED-tehnoloogia tõus. Alates 2010. aastatest on suur osa maailma linnades läinud üle LED-valgustusele või vähemalt seda üleminekut kavandanud. Leedid on ühed kõige energiatõhusamad valgusallikad, mis lisaks pikale elueale ja väiksematele hoolduskuludele võimaldavad ka valgust täpselt juhtida: hämardada, reguleerida ja isegi värvitooni muuta.

Kuigi LED-tehnoloogia võib tunduda tänapäevane, ulatub nähtava spektri LEDide ajalugu 1960. aastate algusesse, mil Nick Holonyak juunior töötas ettevõttes General Electric välja esimese punast valgust kiirgava leedi. Järgnevatel aastakümnetel lisandusid rohelised, kollased ja oranžid leeidd, mida kasutati laialdaselt elektroonikaseadmete indikaatorites, ekraanidel ja mõõteriistades.

Valgustuseks sobivaks muutusid leedid alles 1990. aastate alguses sinise leedi leiutamisega, mille autorid Shuji Nakamura, Isamu Akasaki ja Hiroshi Amano suutsid fosforkatete abil toota valget valgust. See avastus, mille eest nad pälvisid 2014. aastal Nobeli füüsikapreemia, avas tee leedide kasutamiseks üldvalgustuses.

Kaasaegsed LED-tänavavalgustid on varasematest kõrgsurve-naatriumlampidest koguni 40–60 protsenti energiatõhusamad. Samal ajal töötavad leedid väga erinevalt vanematest valgusallikatest, sest vajavad alalisvoolu, mitte elektrivõrgust tulevat vahelduvvoolu. Selleks on igas leed-valgustis olemas eraldi oluline komponent LED-draiver ehk toiteplokk.

Kuigi varasemad valgustustehnoloogiad kasutasid samuti abikomponente, on kaasaegsed LED-draiverid märksa keerukamad. Need on olemuselt jõuelektroonika muundurid mikroprotsessoripõhise juhtimisega ja sisaldavad sageli sensoreid, pingekaitset, hämardamisvõimalusi ja adaptiivset juhtimist. Paljud draiverid võimaldavad ka kaugjuhtimist, diagnostikat ja andmevahetust, muutes need igast varasemast valgustite lisaseadmest oluliselt intelligentsemaks.

Tulevikku vaadates võivad valgustussüsteemid muutuda üha jätkusuutlikumaks ning vähem sõltuvaks tavapärasest elektrivõrgust, kasutades päikeseenergiat ja energiasalvestust. Tänavavalgustuse taristu võib tulevikus pakkuda ka täiendavaid teenuseid, näiteks elektritõukerataste, jalgrataste või isegi elektriautode laadimist. Neid kõiki ühendab üks ühine joon: need töötavad alalisvoolul.