Teadlased panid kiikumise mudelisse
Kellele meist ei meeldiks kiikuda! Või kui enam ei olegi kaua proovinud, siis kunagi ikka meeldis.
Maailmas on aga ka teadlasi, kellele on huvi pakkunud inimeste kiigel kiikumist põhjalikumalt uurida – sest kiigel kiikuda oskavad päris hästi ju paljud, aga selle oskuse üksikasjad on üsna ebateadlikud, omaenese mõistuselegi selgelt hoomamatud.
Jaapani ja Austraalia teadlased eesotsas Chiaki Horataga Jumonji Ülikoolist kutsusid katseisikuks kümme üliõpilast ja panid nad laste mänguväljaku kiige tüüpi kiige peale kiikuma. Kiik kujutas endast siis tõepoolest üht istelauda, mis oli kahe ketiga riputatud parajal kõrgusel rõhtsalt paiknenud toru külge.
Katseisikute kehale seati aga erksad märgised, mis aitasid videosalvestistelt nende liikumisi paremini uurida. Aegluubis mängitud videote järgi koostasidki teadlased kiikumise mudeli.
Mudel sisaldab küll omajagu keerukaid arvutusi lagranžiaanide ja koosinustega, kuid põhimõtteliselt saab tulemust kirjeldada ka lihtsasõnu.
Kiikumise alates kallutab kiikuja ülakeha tahapoole, mille tulemusel liigub kiigelaud pisut ettepoole.
Tagasikallutust kordab kiikuja igal kiigekäigul, kuid väikese lisanüansiga. Nimelt on esimesel paaril-kolmel käigul optimaalne saavutada tagasikalde maksimum hetkel, mil kiigelaud asub kõige madalamas asendis ehk mil kiigeketid paiknevad hetkeks otse püstjalt.
Järgnevatel, suurema amplituudiga käikudel nihkub kallutusmaksimumi hetk üha varasemaks, ja seda seni, kuni kiikuja soovib amplituudi kasvatada.
Horata ja ta kolleegid, kelle seas olid esindatud nii füüsikud ja matemaatikud kui ka psühholoogid, kirjutavad oma uuringust ajakirjas Physical Review E, märkides, et kiikumise mudeleid on konstrueeritud varemgi, kuid nende oma on kiikuja tegeliku liikumisega paremini kooskõlas kui senised mudelid.
