Mahajäetud Kurese sumbküla endist peatänavat ületades ei saa esmapilgul arugi, kui rikas on siinne kultuurikiht. Mitmekesisest kultuurikihist saab aimu alles siis, kui küla taastaja ja omanik Urmas Vahur võtab välja tsaariaegse kaardi, kuhu on märgitud kuus tuuleveskit ja 23 talukohta.

“See kaart on ülitäpne, sest siit võib leida kõigi põldude ja talude nimed. Näiteks Hiiepõllu karjamaa juurde tehtud väikese kirje abil saame kindlaks teha, et siin on olnud kunagi hiis,” selgitab Vahur “Osooni" võttegrupile.

Kaardil kirjeldatud ning mõneti praeguseni säilinud hiiekohad, põlispuud, vanad kalmed ja küla lähedal asuv Soontagana maalinn pakuvad huvi eelkõige arheoloogidele, kellele tsaariaegne kaart on hea teejuht.

Arheoloog Mati Mandel tutvustab mullu välja puhastatud Kurese peakallast, kust leiti palju väärisesemeid. “Siit tulid välja siis ehtenõelad ja ehtekeed ja hoburaudsõlg, suur nuga ja sõrmus, niisugune leiukompleks, koos põletatud luudega,” loetleb Mandel leide.

Mitte ainult arheoloogia pärusmaa

Arheoloogid mõistsid, et uurimispaik ei pruugi huvi pakkuda ainult neile, vaid ka geoloogidele.

Teadlaste andmetel tekkis Kurese lähedal asuv rifikeha siluriajastu keskel umbes 425 miljonit aastat tagasi. Geoloogi Rein Einasto sõnul algab rifivöönd Põhja-Saaremaalt, Pärnumaale ja sealt pöördus see lõunasse ning ulatus kuni Leeduni.

Keset ümbritsevaid soid ja rabasid asuva reljeefijäänuki head kaitseomadused tabasid ära juba muinaseestlased, kes rajasid siia Soontagana maalinna.

“Kui öeldakse, et juba 4000 aasta eest olid siin ilmselt juba elujäljed olemas, siis oli see ilmselt veel saar. Seega leidsid põliseestlased ühe ilusa saare, aga see saar tõusis ikka merepinnast tunduvalt kõrgemale,” nendib Einasto.

Geoloogi hinnangul on taoliste rifikehade välja kaevamine oluline. Einasto märgib, et kuigi Vaika saartel ja Saaremaa põhjarannikul on lained osaliselt rifikeha välja pesnud, ei ole võimalik neist kohtadest piisavalt teavet saada.

“Kuidas rifikeha on just säilinud ja millised on murenemis- ja karstivormid – seda näeb ikkagi tegelikult ainult siis, kui me kaevame välja mingi vanema rifi,” selgitab Einasto.

Kaks küla

Paepealsed viljakad mullad olid kunagi ühed esimesed, kus inimesed maad harima hakkasid. Õnneks jäi see eraldatud paik nõukogudeaegsest maaparandusest puutumata ja tänu sellele on veel palju avastamist. Arheoloog Mati Mandel kinnitab, et pronksiajast on Kurese Pakamäel kindlasti elatud.

“Siitkandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall,” ütleb Mandel.

Ühtlasi märgib ta, et piirkonnas asub mitmeid 3000 kuni 2000 aasta vanuseid kalmeid, mis on kõik praeguseni uurimata. “Kuni 13. sajandi alguseni oleks siin palju uurida, sest me ei tea, millal tekkis Kurese külla praeguseni säilinud asustus ehk kas Pakamäel ja Kuresel oli kaks eraldi küla või tekkis Kurese hiljem. Seda kõike on vaja veel uurida,” leiab Mandel.

Võib arvata, et Kurese küla oli omal ajal nii geograafiliselt kui strateegiliselt olulise koha peal.

Siit läksid üle taliteed Avaste soo suurele Tallinna kaubateele ja seetõttu ongi siin palju leide. Küla taastaja Urmas Vahuri teooria kohaselt elas Kurese lähistel Paka mäel jõhkram seltskond.

“Tõenäoliselt võtsid nad vaheltkasu ja röövisid möödujaid ehk n-ö maksustasid kaubandust,” teoretiseerib Vahur.

Tõde selgub vaid kaevates

Samas tunnistab kohalik, et tema teooria võib olla ka paras naljanumber. “Mitte keegi ei tea täpselt, mis siin toimunud on.

Sellepärast ongi siia vaja arheoloogilisi väljakaevamisi, et mõista kes siin elasid, millal nad elasid ja millest nad elasid,” sõnab Vahur.

Praegu on Kurese väljasurnud küla. Elektrit pole siin kunagi olnudki ja talukohti aimab vaid kiviaedade järgi, mida on kokku umbes 30 kilomeetrit.

Urmas Vahuri eestvedamisel on karjatamisega ja võsaraiumisega taastatud Mandri-Eesti väärtuslikumad loopealsed. Sellest kõigest võib jääda väheks, et unikaalne piirkond ka tulevaste põlvedele säiliks.

“Praegu on minu eesmärgiks saavutada riigiga läbirääkimistel see, et  siia moodustatakse muinsuskaitseala, sest looduskaitse tegevuste eesmärgid on erinevad muinsuskaitse eesmärkidest,” selgitab Vahur.

Ta avaldab lootust, et veel kolm aastat kestvad arheoloogilised uuringud viivad seatud eesmärgini.

Vaata ka teisi “Osooni“ lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETVs.