"Näiteks saaks selle abil leida julgeolekut ohustavaid räpaseid pomme või uurida piirkondi, kus saadav kiirgusdoos on inimeste ja robotite jaoks kaugelt liiga kõrge. See võiks aidata meil anda täpsemaid ohuhinnanguid," selgitas uurimuse juhtivautor Eunmi Choi ERR Novaatorile. Ulsani riikliku teaduse- ja tehnoloogiainstituudi professor märkis, et kuigi tavalised geigeri loendurid töötavad äärmiselt hästi, peab nendega kiirgusallikate avastamiseks seisma kiirgusallikatest vaid paari meetri kaugusel.

Choi ja ta kaaslaste lahendus põhineb gürotronil. Vaakumtorul, mis tekitab kõrgesageduslikke raadiolaineid. "Tüüpiliselt kasutakse neid näiteks tuumasünteesi uuringutes plasma kuumutamiseks. Radioaktiivse aine avastamiseks pole neid aga kunagi kasutatud," lisas Choi.

Radioaktiivse materjali avastamiseks saadetakse raadiolained selle arvatava asukoha suunas. Kiire mõjul tekitavad radioaktiivsel lagunemisel vallanduvad vabad elektronid elektrilise läbilöögi. See omakorda tekitab teiseseid registreeritavaid raadiolaineid. Mida suuremat antenni, kõrgema sageduse raadiolaineid ja võimsamat gürotroni kasutada, seda kaugemalt saab radioaktiivset ainet märgata.

"Teoreetiliselt oleks võimalik seda teha isegi sadade kilomeetrite kauguselt. Esialgu on eesmärgiks aga pigem kümned kilomeetrid," sõnas Choi. Näitkatsetes suutis töörühm registreerida 1,2 meetri kauguselt isegi 500 nanogrammi jagu radioaktiivset isotoopi koobalt-60. Professori sõnul oli tagasihoidlik kaugus tingitud katsetele seatud piirangutest. Kasutatud radioaktiivne materjal ei tohtinud jõuda laboriseinte vahelt kaugemale. Samuti polnud selleks piisavalt võimas nende endi ehitatud gürotron.

Lähitulevikus plaanib Choi kolleegidega uurida, kas sama meetodi abil saaks luua kolmemõõtmelisi kujutisi ka peidetud, näiteks konteineritesse ladustatud radioaktiivsest ainest. "Tarvilik tehnoloogia on juba olemas. Küsimus on pigem rahas ja ajas," lisas professor.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.