Tulevik on täna: millised filmi „Tagasi tulevikku“ leiutised on tänaseks reaalsuseks saanud?
Lendav auto, hõljuv rula, dehüdreeritud toit, hologrammfilmid, videoprillid, kandja kehaga kohanduvad riided – need on vaid mõned näited leiutistest, mis pidanuksid olema leiutatud ja kasutuses tänaseks, 21. oktoobriks aastal 2015, nagu võime näha filmist „Tagasi tulevikku“. ERR Novaator uuris, milline on tegelikult tulevik ehk käesolev aeg, mida filmitriloogias näidatakse.
Täna on filmi „Tagasi tulevikku“ austajate jaoks väga oluline päev. 21. oktoober 2015 oli see päev, mil filmi peategelane Marty McFly jõudis tagasi „Tagasi tulevikku“ triloogia 2. osas tulevikku ehk lihtsalt öeldes tänasesse päeva.
„Tagasi tulevikku“ filmide üks peaaegu peategelane on auto, 1981. aastal DeLorean Motor Company toodetud DMC-12, millest teatud kohanduste järel sai ajamasin. Päriselus oli see ainus mudel, mille DeLorean Motor Company üldse tootis ning need jõudsid USA turule ajavahemikul 1981-83. Auto tegid uuenduslikuks kajakatiibadena alt üles avanevad uksed, klaaskiust raam ja roostevabast terasest kere. Manuaalkäigukastiga auto suutis nullist sajani kiirendada 9 sekundiga.
Kas lendav auto on võimalik ja veel enam – millal?
Tallinna tehnikaülikooli autotehnika õppetooli juhataja professor Jüri Lavrentjev selgitab, et õhus sõitev, lendav või hõljuv transpordivahend pole midagi võimatut ning toob näiteks Aasiast tuttava magneti abil liikuva rongi. „Selle rongiga ma olen sõitnud Shanghai rongijaamast kesklinna, 440 kilomeetrit tunnis ja see on muidugi võimalik, absoluutselt!“ Aasias jõuavad taolised eesrindlikud tehnikaleiutised kõige kiiremini igapäevakasutusse, sest inimeste hulk ning üha suurenev transpordivajadus võimaldab seda.
Kas sarnane magnetjõul töötav auto oleks samuti võimalik? „Autoga oleks sama moodi võimalik, ainult et autol ei ole sellist magnetit ees, mille peal hõljuda,“ arutleb Lavrentjev. Rongi puhul on nii rong kui tee, millel ta liigub magnetid, mis tagab rongi õhus hõljumise. Auto puhul tähendaks see ühtlasi vajadust magnetteede järele, mis oleksid samuti spetsiaalsest materjalist. Seda aga praegu pole ning ilmselt ei tule ka veel lähikümnenditel, nendib Lavrentjev. Seega peaks omamoodi paika filmis öeldu: „Seal, kuhu läheme [tulevikus], pole meil autoteid tarvis.“
Kui filmi esimeses osas sõidab see auto veel tavalise bensiinimootoriga, siis juba teise osa alguses lendab see auto puhtalt orgaaniliste jäätmete jõul. Kui reaalne oleks kasutada autokütusena otse olmejäätmetest välja võetud banaanikoori ja muid orgaanilisi jäätmeid?
„Ma arvan, et me pole sellest väga kaugel. Pigem on see aeg päris lähedal,“ nendib Jüri Lavrentjev. Ta usub, et kui elektriautodele hakkavad keskkonnasõbralikku alternatiivi pakkuma taas sisepõlemismootoriga autod, siis tõenäoliselt ei tule see kütus fossiilsetest allikatest, vaid taastuvast biokütusest.
Biokütusel töötavaid autosid on tänapäevalgi. Kui biokütust tehti varem kõrrelistest, siis praegu peetakse toidust kütuse valmistamist ebaeetiliseks ja teise põlvkonna biokütust tehakse puidust. Lõpptulemus on aga siiski piiritus, mida on aga raske põletada. Tarvis oleks midagi õli või diiselkütuse laadset ainet.
„Mina arvan, et biokütused võiksid siin täitsa appi tulla. Piltlikult öeldes täidaksime pagasiruumi saepuruga, kus mingi bakter seda sööb, eritab õlilaadset ainet, mida saab koguda ja otse mootorisse lasta,“ kirjeldas Lavrentjev. See tähendab, et kõiksugune jääde kasutatakse ära, erinevalt praegusest biokütuse tootmisest, kus puidust piirituse tootmisel pole saagis väga suur ning ikkagi tekib jäätmeid.
Millal aga võiks näiteks orgaanilistel jäätmetel töötav auto tõelisuseks saada?
„Erinevate autotootjatega rääkides ütlevad nad, et praegune sisepõlemismootor töötab sellisel moel veel 20-30 aastat ja dramaatilisi pöördeid ei ole veel näha kuskil.“
Filmis näidatakse ka hõljuvat rula. See on tänaseks päevaks leiutatud, ehkki mitte massidesse jõudnud. Autotootja Lexus tuli tänase „tagasi tulevikku“ saabumise päeva puhuks välja tulnud hõljukrulaga. Tõsi, töötab üsna sama moodi nagu filmis. Tõsi on ka see, et paraku töötab see sama moodi ainult spetsiaalsest materjalist tasapindade kohal ehk spetsiaalses hõljukrulade pargis.
Rulapark on ehitatud nii, et selle pinnakatte alla on paigutatud hõljukrula mõjutav metall ja magnetid. Hõljukrula sees on ülijuht, mida jahutab miinus 200-kraadine vedellämmastik. See ülijuht suudabki hõljutada mõnesajakilost raskust spetsiaalse metallpinna kohal. Videos esinevad profirulatajad õppisid hõljukrulaga sõitma umbes pool aastat.
Ehkki „Tagasi tulevikku“ tulevik ei näe samasugune välja nagu praegu, oli see film ometi omamoodi inspireeriv paljudele. Näiteks Tartu ülikooli õppeprorektor Mart Noorma nentis, et „Tagasi tulevikku“ oli omal ajal temagi lemmikfilmide hulgas, kuid mitte niivõrd inspireeriva teadusfilmina, vaid lõbusa seiklusena. Kuigi lendavaid autod tänapäeva linnapilti siiski ei ilmesta, seostub Noormal tegelikkuseks saanud leiutisega hoopis iseliikur Segway.
Tervikuna nendib ta aga et filmi tegijad hindasid omal ajal tehnoloogia arengut üle või siis täpsemalt on areng toimunud veidi teises suunas.
„Tagasi tulevikku“ 2. osas on tänav sisuliselt täis erinevaid leiutisi. Võtame näiteks kinoreklaam, kus kasutatakse hologrammtehnoloogiat filmi „Lõuad 19“ reklaamis. Hologrammfilmile ilmselt kõige lähedasem tehnoloogia on praegune 3D kino. Ehkki päris hologrammfilmi kinodest siiski ei leia. Ja võib-olla ongi hea, sest nii ei leia kinost ka hologrammfilmi „Lõuad“ 19. järge.
Videokõne, mida näidatakse filmis suurelt ekraanilt, sai teoks juba umbes kümnendi eest ja osaliselt Eestis – selle nimi on Skype ja pikemat tutvustamist vist ei vaja.
Biomeetriline isikutuvastus – pole samuti midagi uut. Selle vahendi leiab tänapäeval tihti ka kontoriuste tagant kiipkaardilugeja kõrvalt. Kuigi filmis kasuti sõrmejäljel põhinevat isikutuvastust ka näiteks pangatehingute tegemiseks, siis päris selleni pole tänapäeval jõutud.
Dehüdreeritud toit, mida filmis küll ka rehüdreeriti, on tänapäeval tõelisus väga mitmel moel ehkki mitte päris sama moodi nagu filmis. Võtame kasvõi kartulipüree pulbri, millest saab puder kuuma vee lisamisel. Selleks pole tarvis eraldi aparaati (nagu filmis), et toitu rehüdreerida. Iseasi, kas dehüdreeritud toit pikas perspektiivis tervislik on.
Ulmelisena näivaid tarbeesemeid, mida filmis näidatakse, on ühtekokku tuvastatud ligi poolsada. Enamus neist pole üks-ühele reaalsuseks saanud, kuid suurel osal neist on tänapäevane vaste olemas - tehnoloogia areng läks küll selles suunas, kuid mitte päris sama rada pidi.