Lahendus võib tulla aga ootamatust kohast – seeneriigist. Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse hüdrobioloogia peaspetsialist Maidu Silm on kalade ja järveelu uurimise kõrval leidnud aega tegelda ka seente rakendamisega tekstiilijäätmete taaskasutusse. Oma tegemisi tutvustas ta Vikerraadio teadussaates "Labor".

Meetodi iva on lihtne. Tekstiilijäätmete sekka pannakse kasvama lakkvaabikut, tuntud ka reishi nime all. Seen lagundab tekstiilis sisalduvat tselluloosi ja ligniini, kasvatamaks endale tihedat niidistikku, põimides tekstiilikiud seejuures ühtseks tugevaks materjaliks. Seenes sisalduv kitiin toimib kui looduslik liim ja hoiab struktuuri koos.

Saadud materjalist võib valmistada näiteks seina- või laeplaate, mis on tugevuselt võrreldavad tavalise puitlaastplaadiga. Riiete küljes olnud nööbid ja lukud võivad seejuures jääda omapärasteks dekoratiivelementideks, mis paistavad plaadist välja nagu trilobiidifossiilid paekivimüürist.

Maidu Silma sõnul saab seente abiga loodud materjali rakendada päris laialdaselt. Sellest saab teha näiteks filtermatte viiruste ja raskmetallide püüdmiseks, aga ka mööblit ja pakendeid; materjalile saab anda väga mitmesugust kuju.

Nii polegi ehk imestada, kui osutub, et teie järgmine kohvilaud on alguse saanud kellegi vanadest teksapükstest, millele on uue elu andnud tubli lakkvaabik.

Päisepildil on lakkvaabik Eesti metsas.