Viru omavalitsustes kohtuvad tööstushuvid ja keskkonnakaitse

Foto: Kunda Nordic Tsement/Vikipeedia

Pika tööstusajaloo, aga ka kauni loodusega Virumaale koonduvad aina enamad suurprojektid fosforiidikaevandustest ja tuumajaamadest uute rahvusparkideni. "Ökoskoop" külastas nelja Lääne- ja Ida-Virumaa omavalitsust, et uurida, kuidas keskkonnaprobleeme koha peal nähakse.

Rakvere linna kolmest küljest ümbritsev Rakvere vald on rikas nii Eesti ühtede viljakamate põllumaade kui ka looduslike vaatamisväärtuste nagu Jupri oja poolest, mis voolab karstijõena suurema osa aastast vaid maa all. Sellest mõnevõrra sügavamal maa all leidub aga hulgaliselt maavarasid – fosforiiti, moodsates tehnoloogiates vajalikke metalle ja põlevkivigi.

"Maavarad on meie valla õnn ja õnnetus. Pigem see viimane," tõdes Ökoskoobis vallavolikogu esimees Peep Vassiljev ja lisas, et kogu Rakvere valla territooriumist koguni 85 protsenti sisaldab sügaval maapinna all riiki huvitavaid maavarasid.

Viimasel ajal on hakanud konkreetsemaks muutuma riigi plaanid alustada kaevandamiseks vajalike geoloogiliste uuringutega praeguse Lõuna-Aru karjääri aladel ja Toolses, mis jäävad mõlemad kogu täiega Rakvere valla territooriumile. Kui Lõuna-Aru puhul oleks plaanis ära kasutada juba olemasolevat paekarjääri, mis läheneb praegu oma kasutusaja lõpule ja kuhu on hetkel valla üldplaneeringu järgi plaanis rajada Eesti suurim tehisjärv.

Toolse puhul on juttu aga kokku enam kui 40 ruutkilomeetri suurusest alast, kuhu tuleks rajada 44 meetri sügavune karjäär.

"Veekihid keeratakse sellega segi. Sel sügavusel on ka oluline ordoviitsiumi veelade, mis kõik hävineb. Selle mõju on hästi suur ja selge see, et kui hakatakse kaevandama, siis ei piirduta vaid Toolsega. Varem või hiljem mindaks juba ka Rakvere maardla kallale ja see mõjutaks juba kogu Eestit," selgitas Vassiljev kohalikku vastuseisu.

Ta täpsustas, et Rakvere maardla kogusuurus on juba 1000 ruutkilomeetrit, mille sisse kuulub ka Pandivere kõrgustik, kust saavad alguse mitmed Eesti olulisemad jõed. Lisaks kardetakse ka fosfori töötlemise käigus tekkivat kõrvalsaadust ehk fosfokipsi, mida tekib suures mahus ja mille puhul on teada, et see on kergelt radioaktiivne.

".Inimesed kaotavad kodud ja maad ning samal ajal on selle maardla peal praegu on ka viljakad põllumaad. Kui räägime rohepöördest, siis on väga oluline, et suudaksime ennast ise ära toita. Eesti riigi põhilised toidutootjad on praegu Järvamaa ja Lääne-Virumaa," tõi ta välja ka kohalike põldude olulisuse.

Positiivse arenguna nimetas Vassiljev aga Eesti Geoloogiateenistuse tegutsemist, kuna on väga hea, et maavarade uurimisega tegeleb ikka riik, mitte mõni kasuminäljas erafirma ning loomulikult on oluline, et riik teaks, mida tal maapõues leidub, et seda siis õigete tehnoloogiate tekkimise korral kasutusele võtta.

"Siin on vaja ikkagi mõistlikku talupojatarkust, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, mitte vastupidi," ütles Vassiljev.

Tuumajaam tekitab vaidlusi

Kui Rakvere vallas ollakse suurtööstuste osas ettevaatlikud, siis Viru-Nigula valla keskuses Kundas, mida on läbi aegade tuntud ennekõike halli tsemenditolmu sisse mattunud tööstuslinnana, on kaevandustega pikk ajalugu. Nagu kirjeldas valla keskkonnaspetsialist Triin Toom, kaevandatakse seal nii lubjakivi, savi, liiva, turvast kui ka kruusa ning eks ole ka Kunda tsemenditehas läbi aegade sõltunud just lubjakivi kaevandamisest.

Kui laiemalt on Kunda saanud endale halli tolmu sisse mattunud linna maine, siis Toomi sõnul on see siiski ajas muutunud ning kui ta ise veidi enam kui aasta tagasi sinna tööle tuli, oli ta väga positiivselt üllatunud, kui ilus, puhas ja korrektne seal kõik on.

Kõige kuumem teema Viru-Nigula vallas on aga seotud võimaliku tuumajaama rajamisega, mille ühe võimaliku asukohana on välja käidud Letipea neem.

"Letipea rahvas on sellele ikka väga vastu. Esitatakse väga palju küsimusi ning algul olid nii minu kui ka vallavanema telefonid punased. Praeguseks on see veidi rahunenud ja jutt muutunud argumenteeritumaks, aga pidev suhtlus käib siiski," kirjeldas Toom olukorda. Ise tunnistab ta, et on tuumajaama poolt.

Teine teema, millega Viru-Nigulas maadeldakse, on seotud Kunda jõe paisude säilitamise või lammutamise küsimusega. Nimelt on see üks Eesti olulisemaid lõhejõgesid, mille rajati aga juba üle saja aasta tagasi Kunda tsemenditööstuse algusaegadel mitmeid paisusid, mis takistavad nüüd lõhede jõudmist olulistele kudealadele. Seetõttu on juba aastaid kestnud köievedu Keskkonnaameti ja muitsuskaitse vahel, kus esimene tahab paise lammutada, teine näeb neis aga olulist arhitektuurimälestist, mida tuleks kaitsta.

Triin Toome kinnitusel näeb vald praegu lahendusena kalatreppide loomist, mis võimaldaks kalal ka jõge mööda üles pääseda. Jõe eest hoolistemise tõi ta välja ka ühe olulisema keskkonna-alase eesmärgina kogu vallas.

Lüganusel tööstust soositakse

Kui Viru-Nigulas on tuumajaama rajamine vastuoluline, siis Lüganuse abivallavanem Helve Pettai tõi välja, et nende valla keskuseks olevale Kiviõli linnale pani aluse keemiatööstus ning kuna tegu on selgelt tööstuspiirkonnaga, ei ole ka võimalikele uutele suurtööstustele erilist vastuseisu.

"Olen ka ise selle poolt, et meile võib kasvõi tuumajaam tulla. Tegeleme siin VKG biotoodete tehase detailplaneeringuga juba kuskil 2 aastat ja keegi pole tagajalgadel, kuna meie inimesed on harjunud ja teavad, et tööstus toob leiva lauale ja arendab edasi riiki," seletas Pettai.

Probleemiks on kujunenud pigem see, et kui vanasti oli tööstustes vaja palju käsitööd ja liinitöölisi, kus tavainimesed hõlpsasti tööd leidsid, siis tänapäeval vajavad tööstused pigem tippspetsialiste, kes tulevad kohale pigem väljaspoolt.

Valla keskkonnaekspert Arno Paikles tõdes siiski, et koos tööstusega sai piirkond endale ka märkimisväärse reostuse, millega tänase päevani võideldakse. Näitena tõi ta välja tõsise pigireostusega Purtse, Erra, Kohtla ja mitmete teiste jõgede probleemid, mida praegu Life CleanEST programmi raames puhastatakse.

"Päris puhtaks neid ei saagi ja kohati on kohalike lootused liigagi kõrged. Neid töid tehakse ikkagi vastavalt võimalustele ja päris kõike paraku likvideerida ei saa," tõdes Paikles.

Kuigi vald on suurtööstusele jätkuvalt avatud, tõi Paikles ühe kohalikke muretava arenguna välja, et tänapäeval kipuvad tööstuste omanikud asuma kusagil kaugel ning viima nii ka kasumi ja tulumaksu vallast välja, samas kui madalamalt maksustatud lihttöötajate pealt jõuab koha peale väiksem osa tööstuste loodavast jõukusest.

"Kohalikel on suhteliselt kõrge valulävi, aga uutesse tulijatesse suhtutakse ikkagi umbuskselt. Sõnum on pigem see, et ärge tulge ainult võtma, andke midagi tagasi ka," summeeris ta kohalike meeleolusid.

Lisaks on keskkonnaeksperdi sõnul oluline ka uutmoodi mõtlemine põlevkivisektoris – vaadata võiks nii vesiniku tootmisele, ammendunud kaevandusaladele päikeseparkide rajamisele ja muulegi – "Praegune mõtlemisvorm hakkab ammenduma, peaksime järgmisele tasandile astuma."

Otsatu otsustamatus rahvuspargiga

Põlevkivitööstusega seotud probleemid on eriti tuntavad Eesti väikseima asustustihedusega Alutaguse vallas. Eesti suurimate laante poolest tuntud Alutaguse on mandri-Eesti suurim vald, kuid inimesi elab siin vaid alla viie tuhande. Samal ajal on ligi kolmandik valla territooriumist mõjutatud põlevkivikaevandustest. Neist suurim on Estonia kaevandus. Selle ja ka Ojamaa ja Narva karjääride mõju elukeskkonnale on siin igapäevaselt märgatav. Nurka pidi kuulub valla piiresse ka Narva karjäär.

"Kui elada aktiivse allmaakaevanduse osa kohal, siis on kogu aeg minimaavärinaid. Kohvitass päriselt ka hüppab laua peal ja seda on tunda ka kilomeetrite kauguselt," tõdes valla keskkonnaspetsialist Martin Miller.

Häirimist on paljugi ohjatud kaevandajatele antud keskkonnalubade kaudu – on kehtestatud ajavahemik, mille sees tohib lõhketöid teha. Enamasti on need rihitud päevasele ajale, kui suurem osa inimesi on tööl. Samuti on kaevandajatele kehtestatud kohustus enda töödega hoonetele tekitatud mõrad parandada. Selles mõttes on olukord viimaste aastatega pigem isegi paranenud.

Küll aga ei tea valla elanikud kunagi, millal ja kus võib tekkida järgmine vanade šurfiaukude vajumine ja kaevandamisest on palju kaeve tühjaks jäänud, mistõttu on vallas üle 200 kilomeetri ühisveevärgi trasse.

"Mujal Eestis ei ole kusagil nii, et majadeni veetaks kilomeetreid veetrassi. Samas on üksikute majapidamiste tarbimine väike ja seetõttu jääb vesi torudes seisma ning sellest tuleb kohe ka veeprobleeme," kirjeldas Miller.

Üks suur keskkonnateemaline küsimärk, mis valla kohal ripub, on aga seotud Alutaguse rahvuspargiga. 2018. aastal rajatud rahvuspargi koosseisus on praeguse seisuga suuresti piirkonna rabamassiivid, kuid juba aastaid on olnud plaanis seda laiendada ka nii, et hõlmata ka Alutaguse kuulsad laaned. Muidugi seisavad rahvuspargi laiendamisele vastu metsatööstus ja -omanikud.

Martin Milleri sõnul ei ole mitmed järjestikused keskkonnaministrid suutnud üht ega teist pidi otsuseid ära teha, mistõttu on tekkinud selles küsimuses suur määramatus.

"Eks kohalikelegi ole tore, et lendorav siin on ja ega keegi ju otseselt tema vastu ole. Ikka on läbi aegade temaga koos elatud. Küll aga peaks olema mingi tasakaalupunkt, näiteks et teatud alad on looduskaitse all, aga ülejäänutes saaks inimene ikkagi metsa majandada," selgitas Miller.

Kuigi igas Virumaa vallas on omad kohalikud probleemid, on kõigi ühisosa siiski hajaasustusega seotud küsimused, näiteks reoveekäitlus, puuraukude rajamine ja muu selline.

LifeCleanEST Autor/allikas: LifeCleanEST

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele.
Loe lisa LIFE IP CleanEST kodulehelt.
 
 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: