Paari aasta eest täheldasid MIT ja Purdue ülikooli teadlased, et kassid puudutavad joomisel lakutava vee pinda vaid keeleotsaga. Keelt seejärel ülikiiresti tagasi tõmmates tekib veepinna ja keele vahele inertsi mõjul ülespoole liikuv veesammas. Sulgedes suu veesamba ülemise osa ümber hetkel, mil see gravitatsiooni mõjul taas allapoole langema hakkab, kindlustavad kassid, et nende lõug jääb kogu protsessi juures võrdlemisi kuivaks.

Töörühm oletas, et koerad kasutavad peaaegu samasugust tehnikat. Koerte lakkumist kiirkaameratega jälgides leidsid nad , et tehnikal on samas ka mõningad erinevused – koerte keel tungib alati suures osas läbi vee pinna. Mida raskem koer on, seda suurem osa keelest märjaks saab. Samuti kasvab eksponentsiaalselt liigutatava vee mass.

Veesammaste moodustumist kirjeldav matemaatiline mudel näitas, et vett kiirendatakse kuni viiekordse gravitatsioonikiirendusega. Võrdlusena suudab kasside keel kiirendada vedelikku vaid kahekordse gravitatsioonikiirendusega.