Sarnaselt keha ülejäänud kudedele vajavad hapnikku ja toitaineid ka inimeste võrkkesta moodustavad rakud. Nõnda läbib seda peen kapillaaride võrgustik. Veresooned ahenevad nii peeneks, et verelibled saavad liikuda vaid ühes reas. Sellele vaatamata võiksid punased verelibled jätta vaatevälja õrna ämblikuvõrku meenutava mustri. Õnneks suudab aju hapnikku kandvate liblede mõju tasakaalustada ja vaateväli püsib tavaliselt selgena.

Valged verelibled ei neela aga valgusosakesi niivõrd aplalt kui erütrotsüüdid, misläbi saadab võrkkest ajju teate ajutiselt kasvanud eredusest. Kuna leukotsüüdid moodustavad kõigis veres leiduvatest libledest umbes protsendi, võiks arvata, et neid võiks täheldada. sagedamini. Efekt on aga kõige paremini märgatavam sinise taeva või tausta puhul, sest punased verelibled neelavad kõige paremini valgust just nähtava valguse sinakas spektriosas.

Teadlased ei suutnud hüpoteesi pikka aega kontrollida. Mitte just paljud ei ole nõus vastavate katsete tarbeks oma silmadest loobuma. Viimaks võeti appi nahkhiired, kelle tiibade kiled kujutavad endas küllaltki head analoogi. Sobivate instrumentidega suutsidki nad näha, kuidas neid valgustades ilmusid aeg-ajalt vaatevälja tõepoolest eredad täpid.